Vaatluspraktika võlu ja valu

Tartu piirkonna maailmaparandajad veedavad viimasel ajal oma aega Ülenurme Gümnaasiumis. Nagu Reigo tabavalt märkis, pole Ülenurme küll enam Ülenurme vaid hoopis Üle-uuselamurajooni. Sellegi poolest. Koolipere võttis meid vastu väga sõbralikult. Üleüldse tundub see kool kodune ja mõnus. Väga huvitav on vaadata, kuidas koolis elu käib. Selgus, et keemiõpetaja oli omal ajal ka minu isa ja onu õpetaja (mäletab neid selgelt - uskumatu naine!). Selgus, et õpilased on tegelikult lahedad, nutikad, loomingulised ja armastavad nalja (mida oligi tarvis tõestada!). Need omadussõnad võivad muidugi väljenduda väga erinevates käitumismudelites, aga üldjoontes midagi väga hirmsat ei märganud. Ainult mõned lendavad paberinutsud, natuke mobiilimussi tunni ajal, veidi ülbust ja loetud roppused. Mis üllatas (õigemini: tuli meelde), oli koolipäeva intensiivsus ja närvilisus (45 minutit pole ju mingi aeg!).Postituse põhjus on aga pilt, mille joonistas 7 b klassi Kenneth kunstitunnis (avaldatud autori loal). Teema oli "minu kool." :) Siinjuures meenub, et kunagi võtsin vaba-ainena "Laste joonistusi," mille õppejõud rõhutas, et eelkõige näeb uurija laste joonistusi analüüsides piltidel enda hirme.