Emotsioonid (I)

Ärevus (25.03)Õudukas! Miks Maris juba ei helista? Istun Riia kesklinna pargis ja olen korterikaaslaste antropoloogiaprojekti vaatleja. Ootusärevuses võtan taskust välja ajahambast puretud mobiiltelefoni, et kontrollida ega ma kogemata hääletu peale pole pannud. Mobiil näeb välja täpselt samasugune, nagu kaks minutit tagasi.Siiamaani on kandideerimisprotsess läinud justkui normaalselt. Valmistasin ennast näidistunni andmiseks põhjalikult ette ja üritasin naljagi visata. Kõik kes minuga koos grupitööd tegid tundusid hästi vahvad. Nimedest suutsin hiljem meenutada Karli, Maarjat ja Viljot. Teistest veidikene eredamalt jäi meelde üks vahva heleda peaga särasilmne tüdruk kes tegeles ka tantsimisega. Kerli vist oli tema nimi? Intervjuul pigem hoidsin ennast natukene tagasi. Liiga teravalt on meeles 1. aasta suvepraktika otsingud Hansapangas kus minu kandidatuur personaliosakonna praktikandiks läbi kukkus kuna osakonna juhataja kartis, et ma lihtsalt räägiksin osakonnas kõik surnuks. Kuidagi on lihtsalt jäänud mulje, et avaldused on inimeste välja valimiseks ja intervjuud nende välja "praakimiseks".Sain edasi. Loogikatesti lahendasin rahuldavalt kuid kahjuks suutsin oma kannatamatusega ajada ähmi täis minu kõrval toona istuva ilusa tüdruku. Huvitav, kas ma näen teda uuesti? Isiksustest võttis lausa higipulli otsa ette. Kõige keerulisem oli kujutada ennast tagasi Hollandisse, töökeskkonda. Mida ma tahtsin teha? Mida ma tegin? Mida ma tahaksin paremini teha? Mõtete virvarris lõpetasin testi ning läksin linna sõbrale sünnipäevaks kinki otsima.Kerli leidis mind orkutis üles. Vahetasime muljeid ning mõne aja pärast teatas ta rõõmsalt, et on Noored Kooli kolmandas lennus ning lubas mullegi pöialt hoida. Samas teatas hea sõbranna mulle täna hommikul, et tema ei saanud. Pagana kahju! Aga Marisest pole veel ei kippu ega kõppu.Ta lubas helistada esmaspäeval. Või oli see teisipäev? Ausalt öeldes täpselt ei mäleta aga kuna praegu on juba kolmapäev, on ärevus suur. Äkki juhtus midagi? Kas ma peaksin ise helistama või meili saatma? Miks ta juba ei helista? Vaatan eemaloleva pilguga kuidas tüdrukud antropoloogiaprojekti läbi viivad. Tundub, et inimesed on liiga oma mõtetega hõivatud, et märgata kuidas üks tüdruk kaotab rahakoti ning teine selle üles korjab ja vastassuunas eemaldub. Mõni märkabki, kuid ei tee midagi peale väikese grimassi. Mõttesse tekib küsimus: kas mina märkaksin? Kas ma tegutseksin? Tahaksin mõelda, et jah!Järsku heliseb telefon. Ehmatusega pillan ta taskust välja ja otseloomulikult kukub mu mobiil asfaldile ning täpselt kuueks tükiks. Nagu tavaliselt. Tuttava liigutusega korjan ja sean killud jälle kokku ning helistan tagasi. "Tsau Harlis!" kõlab tuttav ja lõbus hääl. Hammustan huulde. "bla bla bla sa oled sees bla bla bla". Tunnen, kuidas naeratus levib üle kogu mu näo. See oli kauaoodatud uudis. Olen valitud Noored Kooli kolmanda lennu meeskonda seitsmendaks liikmeks. Kakskümmend noort on veel valikuprotsessis. Varsti saan kokku kõigi nende vahvate inimestega, kes suudavad, julgevad ja tahavad.Jään silmitsema vees ujuvat parti ning koos temaga triivivad kaugemale ka minu mõtted. Seetõttu jääb ka märkamata kui üks vanem daam üritab tüdrukute rahakotti endale võtta. Tõsi, inimestel on praegu raske kuna on keeruline harjuda mõttega, et kõik ei lähe alati ülesmäge ning tõusude kõrvale tuleb ka mõõnasid. Kuid kas mitte see ei näitagi inimese tegelikku tugevust: mitte see kui sirgelt me seista oskame, vaid see kuidas me pärast kukkumist uuesti üles tõuseme. Kas mina tõuseksin? Tahaksin mõelda, et jah! Naeratades, et olen jälle rikkam...