Uni on kohustuslik
Täpselt nädal tagasi olin ma kerges paanikas, sest teadsin, et esmaspäeval tuleb meie Noored Kooli tuutor Kerli tunnivaatlust teostama. Tõenäoliselt kulutasin tundide ettevalmistamiseks aega kaks korda rohkem kui tavaliselt, aga nad ei tulnud paremini välja kui mu varasemad tunnid. Tagantjärele saan öelda, et kui ma püüan meeleheitlikult midagi väga hästi teha, siis kaovad ideed sootuks. Hea on see, et sain tunnid valmis ja pisut isegi magada. Tuutor Kerli jagas päeva lõpus head konstruktiivset tagasisidet ja loodan päev-päevalt kasvada paremaks Õpetajaks.
Halb on aga see, et nädala alguses tekkis unevõlg ja sellest tingituna olin ma kolmapäevaks keskmisest rangem ja tõsisem õpetaja, isegi õpilased kippusid seda märkama: „Õpetaja, Te olete täna nii kuri.“ Kolmapäeva õhtul läksin koju, valmistasin tunnid ette ja läksin vara magama ja see tasus end kuhjaga ära – neljapäev oli väga õnnelik, tore ja rahumeelne. Minul oli hea olla ja minu õpilased olid tänu sellele entusiastlikud. Uni lahendab nii mõnegi probleemi!
Teisipäeval käisin 5. lennu Reeno füüsika tundi vaatlemas, sain aru, et aasta õpetamiskogemust annab päris korraliku edumaa… mina veel nii enesekindel ja eneseteadlik ei ole kui tema. Õppisin sellest tunnivaaltuskogemusest, aga hoopis seda, et õpetajana klassi ees seistes tund lendab, aga õpilasena tunnis olles, see päris nii ei ole. Kuulamine ja õppimine on hetkel märksa raskem tegevus kui esinemine, õpetamine ja rääkimine. Selle jätan endale meelde ja püüan edaspidi tundides luua meeldiva tasakaalu enda ja õpilaste tunniaktiivsuse osas.
Eriline neljapäev
Neljapäeva mahtus veel paar kandvat emotsiooni. Mul oli ülimalt hea meel näha, et õpilane, kellel on lakkamatu vajadus tundides oma mõtteid-tundeid väljendada, sai lõpuks aru, et mõistlik on lasta ka teistel rääkida ja ise neid kuulata. Samal päeval leidsin ka esimest korda aega selleks, et vahetunnil astuda läbi õpetajate toast, varasemalt on mu vahetunnid lihtsalt märkamatult kadunud. Kindlasti ei saa mainimata jätta seda, et sinna õhtusse mahtus mu esimene lastevanemate koosolek ja täiskasvanud inimeste ees esinemine oli minu jaoks palju keerulisem kui laste ees, aga kõik loksuks paika. Põnev on olla erinevates rollides ja õppida seeläbi end ja oma käitumist paremini tundma.
Nädalavahetuse koolitustel sai jälle näha oma parimaid õdesid ja vendi ehk Noored Kooli 6. lendu. Reede õhtul tegime esimesed hääleharjutused koori proovis, see kujunes mulle valusaks kogemus, sest kolmapäevases tunnis hakkas mu häälele lisanduma ragisev-sahisev tämber, mis tähendab, et lauluproovis oli mul hääl veidi ära ja keskmisest madalam. Esimesest koori proovist jääb mulle pikaks ajaks meelde meie dirigendi lause: „Tüdruk, kas Sa ise ka tead, kui madal hääl Sul on?“ Loodan, et mu madal hääl tuleb klassijuhtimise juures ainult kasuks ja homsest olen tahvli ees seistes juba raginast vaba.
