Umbes veerand teekonda on läbitud...
Õpetaja Toomesaar on Jüri Gümnaasiumi põhikooliklasside ees seisnud õige pea juba 4 kuud. Pikad tööpäevad ja -ööd, vähem või rohkem ebaõnnestunud tunnid ning põhjalik eneseanalüüs ja -süüdistamine, kokku kuivanud rahakott ning üha raskemad valikud toidupoodides. Kas olen oma otsust kahetsenud?Tunnistan, septembri lõpus küsisin endalt üle, kas olin ikka teadlik, millega end Noored Kooli programmiga liitudes seon, aga jõudsin järeldusele, et olin vägagi hästi kursis. Sellele küsimusele vastuse leidmisest alates pole ma kordagi isegi tulnud mõttele oma valikut ringi kaaluda. Pigem tunnen päev päevalt, et kui saan selle tohutult üüratu väljakutsega hakkama, saan hakkama pea kõigega, millele piisavalt pühendun!Jah, endiselt olen väga väsinud ning aeg-ajalt tahaks meeleheites põrandale viskuda ja karjuda midagi keeles, millest ma isegi aru ei saa. Jah, aeg jookseb endiselt eest ning seda ulmelises tempos. Kuidas on võimalik 24 tunni sisse mahutada need tervislikud 8 tundi und, 5-6 ainetundi õpilaste ees ehk siis u. 8-10 tundi koolimajas, 6-8 tundi vaba aega, kuhu peab mahtuma ka u. 5 tundi lisakoolitööd tundide planeerimise ning tööde parandamise näol?! Keskmine unetundide arv (t)ööpäevas on mul praegu veel vaid 5 tundi, samas – esimese veerandi algul oli see pelgalt 4 tundi. Progress! Areng on ka see, et ma pole mitu kuud kooliunenägusid näinud, väga üksikud erandid välja arvatud, needki pigem klassiruumist väljapoole jäävas kontekstis.Kõige suurem väljakutse on aga jätkuvalt õpilastega parajalt sooja kontakti saavutamine. Olen nii mõnegi koolipäeva lõpus klassiruumi aknast välja vaadanud ning mõelnud, kas ja mida teen valesti, et ma nii paljude õpilaste jaoks olen karm ja kuri krunniga tädi, kes liigseid nõudmisi esitab. Samas on üha enam tekkinud neid säravaid ja soojasid naeratusi, positiivseid tervitusi koridorides, mingisugust kokku kuulumise tunnet, huvi teatud protsesside vastu, initsiatiivi oma õpiülesannete tegemiseks, seda vaikselt kuulamise momenti klassiruumis, mis võtab mõnikord südame alt õõnsaks – tõesti, neid huvitab see, mida räägin. Need hetked on minuga üha sagedamini ning tugevamalt kaasas.Mis puudutab õpetaja töökoormust ning riigi poolt pakutavat palka, siis ma ei viitsi sellest isegi enam rääkida mitte. Visates siia kõrvale kohe nt riigi jaoks ühe olulisema teema, mis on iibe tõstmine, siis perekonda sellise palga juures mina iial luua ei julgeks, vaevalt saan iseendagagi hakkama. Rääkimata sellest, et kui ühel hetkel peaks nt lapse kõrvalt veel tööle tagasi minema, jääks oma laps selle meeletu koolitöö kõrvalt kindlasti piisava tähelepanuta. Kokkuvõttes on haridus-, ent ka nt maksusüsteemi ülesehitus nii vale kui veel olla saab, aga muudatused, reformid, mida suure suuga välja hõigatakse, on kõik enamasti kosmeetilised, et valimisteks vajalikud linnukesed potentsiaalsetele valijatele nina alla heita. Püüan säilitada kohati naiivset usku muutuste võimalikkusesse ka Eesti poliitilisel maastikul.Nüüd aga – pärast pisikest virtuaalkraaksatust – pean sukelduma tagasi koolitöösse, sest õpetaja töönädal algab juba pühapäeval. Pean pidama plaani, mis järjekorras parandada kontrolltöid ja vihikuid, et kõige selle järel viimaks esmaspäevaseid tunde kavandada ning materjale ette valmistada. Hommikuti luban endale tihti liigset uimerdamist ning õhtuti kirun end siis maa põhja, et päeva hoogsamalt käima tõmmata ei suutnud. Loodame, et täna läheb teisiti... Triin T., 6. lend