Magasin sisse

Kui ma kurtsin kolm nädalat tagasi, et ma olen väsinud, siis see ei olnud veel midagi. Tänaseks olen ma nii väsinud, et ei ole suutnud isegi oma ajaveebi regulaarseid sissekandeid teha.Viimaste nädalate parim tunne on see, et olen leidnud oma unistuste töö – koolis olen ma õnnelik ja tunnen, et teen õiget asja, aga mis puutub kõigesse muusse, siis mulle tundub, et ma ei suuda enam… Olen kogu aeg väsinud, jään istudes ka juba magama, siis püüan jälle uusi tunde ette valmistada, teha kõike paremini ja paremini.Tulemuseks on magamata ja vigisev õpetaja, hästi planeeritud tunnid, valutav selg, lisaks sellele parandamata tööde hulk aina kasvab, sest mul ei ole töönädalal enam jõudu kõige sellega tegelemiseks. Aga õnneks on mul ees vaba nädalavahetus, et kõik jutukesed, kontrolltööd, loovtööd tagasisidestada ning esmaspäevased tunnid ette valmistada.Neljapäeva hommikul ärkasin 20 minutit enne seda, kui pidin klassi ees seisma. KUIDAS? Kui väsinud ma pidin olema, et ei kuulnud isegi kella enam, õudne. Kui ma õppealajuhataja Silmele ütlesin, et magasin sisse, siis ta lohutas mind: “Hahaha, see oli esimene kord, aga kindlasti mitte viimane, kõigil juhtub.” Tundsin end nüüd juba ette süüdi, et äkki magan uuesti sisse.Magamine üldse on viimasel ajal väga väheldane nähtus ja siis kui ma magan, näen unes oma õpilasi, isegi magades ei suuda end enam päriselt sellest süsteemist välja lülitada.Kunagi ma naersin selle üle, kui Noored Kooli 5. lend rääkis sellest, et raskeks läheb. Pean ütlema, et raske ei ole koolis, raske ei ole lastega, aga raske on aja ja elu planeerimine. Ma ausalt ei kujuta ette, mismoodi peredega inimesed suudavad end kooli ja kodu vahel jagada, mina ilmselt ei suudaks, aga loodetavasti ka need oskused kasvavad ajaga.Aga lapsed hoiavad mind tegusana ja ega see vaheaeg ka enam kaugel ole, kaks nädalat pingutust veel ja siis saab natuke puhata, piparkooke süüa ja jõuluvana oodata.6. lennu Laura-Liisa