Töömälust ja kuldvõtmekestest – minu kolmteist mantrat kolmanda õpetamise aasta alguses.

„Igale klassile on igal õpetajal oma võti,“ ütles kogenud kolleeg mulle esimesel kooliaastal. See on mantra, mis mind siiani saadab. Mõnele klassile on seda võtit raske leida – ka kogenud pedagoogil, noorest ja rohelisest õpetajast rääkimata. Mõni lukk on väga roostes ning vajab järjepidevat õlitamist enne, kui võti keerama hakkab. Rõõmus on hetk, kui kuldvõtmekese otsa komistad või ta hoopis peale pikka ja põhjalikku kaevamist mulla alt üles leiad.Mantra number kaks: eksimine on inimlik. Läbi oma vigade õpime. Eriti palju õpime läbi nende vigade, mida oleme 25 korda korranud. Tuleb neid vigu vaid endale tunnistada (kui vaja, siis 26-ndal korral). Õpetaja ameti puhul tuleb oma eksimusi tunnistada klassi ees. See on piinlik, aga häbist saab läbi ning ehk läbi selle õpivad ka meie õpilased, et vead ei ole halvad ega muuda neid halbadeks või rumalateks. Oluline ei ole mitte see, et ma eksisin, vaid see, mida sellest õppisin ning järgmine kord teisiti teen. Vead on head, nendest algab õppimine.Mantra number kolm: iga päev on uus päev ja iga tund on uus tund. Kordan seda mantrat õpilastele ja iseendale. Õpetajana pean tõdema, et tihti tuleb igal uuel päeval ka teadmiste omandamisega otsast peale hakata. Kordamine on tarkuse ema ja seda ka viiendal korral. Kindlasti ei hakka õpetaja ametis igav. Igal päeval uuesti ja tiba teistmoodi.Mantra number neli: kõige alus on koostöö. Iga rohkem või vähem „raske lapse“ selja tagant paistavad perekonna sarved – kurb või ehk hoopis rõõmus tunnistada, et ka minu isiklike põngerjate selgade tagant paistavad kooli poole minu sarved. Kui mütoloogia kõrvale jätta, siis sarvedega elukad ei ole ju hoopiski halvad. Bioloogiaõpetajana pean tõdema, et enamusel sarvilistest on sarved enesekaitseks. Kuid jah, vahel ka võimumängude mängimiseks. Võimumängude koht ei ole koolis, kuigi neid seal vahel mängida üritatakse. Lahendus peitub koostöös. Koostöö tegemisel peame meie, täiskasvanud, lastele eeskuju näitama. Kool-kodu, õpetaja-õpetaja, õpetajad-juhtkond, õpetaja – õpilane - kui kasvõi üks nendest eelnevatest lülidest ei toimi, kuidas saame siis oodata, et õpilane suudab 4 teise kaasõpilasega koos midagi asjalikku korda saata ning seda 45 minuti jooksul.Mantra number viis: tuleb õppida ütlema „Ei“. Ma alles harjutan seda. Vahel õnnestub öelda, et mõtlen selle üle järele – see on edasiminek minu jaatavas maailmas. Aga samas need vahel nagu valedel hetkedel öeldud „jaa-d“ on üsna tihti viinud mind asjade juurde, mida esmapilgul poleks suutnud või julgenud ette võtta. Tänu neile olen avastanud, et minu võimete piirid on kaugemal, kui ise arvasin. Kord tulevad need piirid siiski ette – ööpäevas on 24 tundi, rohkemat ei saa.Mantra number kuus: igal hetkel tuleb kohal olla. Ka kõige raskematel hetkedel. Ka nendel hetkedel, kui väsimus lööb üle pea või sisimas kobrutab ebaõigluse ja viha kokteil. Rasked hetked lähevad üle.Mantra number seitse: mäng on elu alus. Vahel algab kõige jaburamast mängust kõige sisutihedam õppimine. Samas vahel ka mitte, aga tore oli ikka.Mantra number kaheksa: iga õpetaja on keeleõpetaja. See ei tähenda, et peaksin õpetama bioloogia tunnis grammatikat (kuigi vahest ka seda). Küll aga on minu ülesanne õpetada lapsele bioloogia keelt. Spetsiifilisi mõisteid ja lausemudeleid, mis aitavad lapsel bioloogiaalaseid tekste mõista ning koostada. Nagu eelmise aasta LAK (lõimitud aine ja keeleõppe) konverentsil öeldi – keel on punane lõng läbi kõigi ainete.Üheksanda mantra vastu eksin ma tihti. Kui mul seitsmenda tunni alguses keel sõlme läheb, olen ma ilmselgelt eelneval kuuel tunnil eiranud 80/20 reeglit, mille kohaselt õpilane peaks olema aktiivne 80% ajast ning õpetaja esinema mitte rohkem kui 20% ajast. Tundub lihtsam vedada õpilasi käest kinni endaga läbi 45 minuti, kuid kas see on ka tõhus? Kahtlen selles, kuid eksin pidevalt oma uskumuste vastu.Mantra number kümme: kõigiga ei pea olema sõber, kuid kõiki tuleb austada. Austus on ring, mille erinevates punktides on palju inimesi ja objekte, mida austada. Ringi keskel oled sina ise – seda ei tohi ära unustada, sest keskpunktita ringi ei ole. Ja igast punktist sinu ringil algab uus ring kellelegi teisele.Mantra number üksteist: kõigest ja kõigilt on midagi õppida. Minu asi on see üles leida. Küsimused: „Miks ma seda tegema pean?“ või „Miks me seda õpime?“ on kõige paremad küsimused, mida õpilane õpetajalt küsida saab. Üritan viimasel ajal neid küsimusi juba ennetada, kuid vahel juhtub ikka, et keegi niidab mu keset tundi jalust ühega neist küsimustest. Tore on tõdeda, et enamasti mitte kauaks. Ning alati saab vastata : „Aga, mis sina arvad?“. Hoolimata sellest, et need küsimused mind vahel kimbatusse ajavad, teevad need küsimused mulle rõõmu. Küsige ikka, ka siis, kui vastuseid ei ole.Mantra number kaksteist: töömälu on piiratud ressurss. Minu õpetaja töömälu on edasiarenenud. Ma olen protseduuridest klassiruumis moodustanud känkrad ja tulen viis korda rohkemaga toime kui 2 aastat tagasi. Tulen viis korda rohkemaga toime, kui arvasin end võimeline olevat. Aga ikka veel ei märka ma kõike ja ikka veel läheb mõni tund „täiesti käest ära.“ Ja sellel hetkel tuleb tagasi pöörduda mantra number kaks juurde.Ja viimaks mantra number kolmteist: ma armastan oma tööd. Ilma armastuseta õpetamise ja laste vastu ei saa keegi kunagi koolis olla. Oma kahe õpetajana koolis oldud aasta ning üsna arvukate selle aja sisse jäänud koolituste käigus olen ma näinud sadu õpetajaid ning igaüks neist hoolib oma õpilastest. Igaüks Meist tahab oma õpilastele parimat. Kuid üsna tihti käib selle hoolimise ning parima soovimisega kaasas hirm – mis siis, kui mina ei suuda või ei ole äkki parim antud hetkel, äkki ma ei oskagi paremini, mis siis, kui mu õpilane ei suuda, miks ta aru ei saa, mis tast saab, kui ta ei õpi! Ühelt koolituselt jäi mulle kõrva mõttekild – jäigad ning kurjad tunduvad need, kes on läbipõlemise äärel. Me ei saa oodata õpilastelt, et nemad väsinud ja läbipõlenud õpetajat aitaksid. On oluline, et iga õpetaja kõrval oleks oma toetusring – kolleegid ja sõbrad. Ma olen kogu südamest tänulik, et minu kõrval on minu kolleegid ja sõbrad, kes on mind toetanud ja minu kõrval on ka Noored Kooli – minu maailma kõige armsamad 22 lennukaaslast, tuutor, didaktik, Noored Kooli meeskond ja kogukond. Ma ei tea, kuidas saavad hakkama teised alustavad ning ka kogenud õpetajad ilma selle toeta. Kummardus ja müts maha teie ees.