Esimesed nädalad Sinimäel

Kuus nädalat elu Sinimäel on täitunud. Esimesed neli nädalat on möödunud suurte tõusude ja mõõnadega. Esimesed ärevad koolitunnid on asendunud igapäevase peamurdmisega, kuidas iga õpilaseni jõuda. Siiani ongi minu kõige suuremaks küsimuseks see, kuidas õpetada nii, et kõik mu õpilased saaksid just seda, mida nad vajavad. Nad kõik tahavad individuaalset lähenemist ja õpetajale on see suureks koormuseks. Tunnen head meelt, et mul on väikesed klassid (kõige rohkem õpilasi korraga on 12) ja seetõttu on mul veidigi aega, et piisavalt diferentseerida ja kõigile toeks olla. Väike kool oli minu teadlik valik.Tundide ettevalmistamine võtab tõesti palju aega, sest minu arvates on hea tund see, kus õpilane saab ise õppida ja teha ning õpetaja on vaid juhendaja rollis. Olen väsimusest tingituna mõned korrad õpik-töövihik tundi läbi viinud ja see ilmestas veelgi paremini tõsiasja, et õpilastel on sellest vähe kasu. Nad on väga harjunud õpikust lugema ja töövihikust harjutusi tegema, kuid see on kindlasti nende mugavustsoon. Nii kui on teistsugused tegevused, kui nad peavad mõtlema, miks ja mida nad õpivad, valikuid tegema, on nende näod segaduses. „Aga õpetaja, miks ma valima pean?“, „Õpetaja, öelge teie, kuidas ma tegema pean.“. Olen kõikide klassidega püüdnud aega võtta selleks, et õppimist mõtestada, et nad ise looksid isikliku suhte õpitavaga ja tunnen, et pean sellega jätkama, lootuses, et ükshetk tekib neis see „ahhaa“ moment.Elu Sinimäel on vaikne. Sügishommikud on mu lemmikud, hommikul kooli kõndides (küll ainult paar minutit) on see aeg selleks, et ennast tööle häälestada. Ümberringi on vaikus, lapsed ei ole veel kooli jõudnud, üksikud inimesed kõnnivad kaugemal. Eemalt näed kolleege kooli jõudmas. Olenemata raskustest on mul hea meel siin olla.