Pühapäev tore päev, tore päev… ei… ei ole

Toss on väljas. Ma ei jaksa jälle töid parandada, tunde ettevalmistada, särada ja rõõmus olla!Nüüd ma siis istun siin oma kodus, homne tunniplaan ees, kuhi parandamata töid nina all ja tegmata asjad ootavad tegemist. Nädalavahetusega külge hakanud nohupoiss pärsib mu teotahet. Mõtlen, et kui ma oma supervingest seljataha jäänud nädalast kirjutan, siis tõuseb ka motivatsioon rutiinseteks tegevusteks.Mul oli väga lahe nädal. Koolitunnid möödusid keskpäraselt rahulikult, ilma suuremate üllatusteta, aga pärast tunde veedetud kvaliteetaeg lastega oli möödunud nädalal eriti eriline ja hingelähedane.Minu nupsud võitsid kolmapäeval Playback‘i nooremas vanuseastmes ehk nad said MiniStar‘i tiitli osaliseks. Pärast võidukat esinemist jõin oma noorte sõpradega lastešampust ja sõime isukalt šokolaadi. Õhtul hilja koju sõites, tabas mind ootamatu tunne ja ma tundsin, et need lapsed on mulle väga südamesse kasvanud. Olen neisse väga tugevalt kiindunud.Neljapäeva õhtu veetsin taas nendega. Maha sai peetud korralik mänguderohke klassiõhtu ja lahkumisega oli sedapuhku väga suur raskus. Tähtsaim osa oli kindlasti söömine, kõige enam tekitas elevust mäng „Pikk nina“, seal olin osaline ka mina.Ja nüüd?Joon ühe tee, loodan, et homseks saan nohust lahti ja saan olla parim õnnelik õpetaja, sest lapsed ongi see, mis inspireerib ja paneb elu särama!Viskan veel viimase pilgu pildile, kus mu parimad pisikesed sõbrad  ning nüüd hakkan, tõepoolest, valmistuma homseks!6. lennu Laura-Liisa