Õnnelik õpetaja

Praeguseks olen õpetajana töötanud üks veerand pluss kolm nädalat. Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab ütlema, et ma ei osanud üldse ette kujutada, milline see töö õigupoolest on. Muidugi ma lugesin enne Noored Kooliga liitumist kõik osalejate sissekanded läbi ja ma olen ju ise ka koolis õppinud, aga see, mis mind ees ootas, oli ikkagi midagi hoopis teistsugust.Ma õpetan praegu Tallinna Kunstigümnaasiumis keelekümblust. Mis see keelekümblus veel on? See tähendab teise keele oskuse arendamist teises keeles õppides. Keele omandamine ei ole eesmärk, vaid vahend teadmiste omandamisel. Keelekümbluses suheldakse vaid õpitavas keeles ning kogu õppimine on mänguline. Seoses keelekümblusega olen kuulnud näiteks müüti, et teises keeles õppimisega saavad hakkama vaid eriti andekad. Tegelikult see ei ole tõsi. Õpilased õpivad niiviisi tegelikult väga kiiresti.Väga huvitav oligi alguses see, kuidas lastega üldse suhelda – nemad ei oska eesti keelt, mina oskan vene keelt väga vähe. Aga siis aitavadki mängud, pildid, laulud ning praegu saame omavahel väga hästi hakkama.Selle töö juures on minu meelest kõige vägevam see, et iga päev on täiesti omamoodi. Eelmisel nädalal oli meil koolis näiteks isadepäeva kontsert, kus minu õpilased esinesed lauluga ja mina olin uhke. Eile oli veidi kurvem päev, sest õpilased olid kuidagi tujutud ning töö ei sujunud. Täna aga oli hästi vahva, sest üks õpilane kinkis mulle küüslauguleivad. Ma räägin – igas päevas on midagi uut.Ja lõpetuseks natukene sügavamat juttu. Ristikivi kirjutas oma teoses „Hingede öö“, et koolitunnistus ei tähenda midagi – alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on. Ma tahan, et minu õpilased oleksid palju väärt ja praegu ma selle kallal töötangi. Ma tahan, et neil ei oleks tähtsatest asjadest ükskõik, et nad ei oleks tuima olekuga ega kurja pilguga, vaid entusiastlikud ning õnnelikud inimesed.Õnnelik Liis kuuendast lennust