Õpetajal pole kunagi igav

Minu teine aasta õpetajana on kestnud tervelt kolm ja pool nädalat. Võin julgelt öelda, et juba peaaegu vana kalana kooli minna on mõneti palju ägedam: kolleegid ja paljud õpilased on tuttavad, klassiruum kodune, kooliteegi armsaks saanud ja rongis loksumine on üks tore paus töises päevas.Kuna aastajagu kogemust on selja taga, siis tunnen end palju enesekindlamalt ja kõik justkui sujub paremini. Juba eelmisel aastal olin enamasti koguaeg rõõmsas tujus ja mingeid suuri musti masendusi mul ei esinenud. Nüüd tunnen end mõnel paremal päeval nagu superstaar – kui õpetaja õpilastele meeldib, siis nad suudavad nii palju head energiat tagasi anda, et vahel läheb meelest ära, kui palju peab tegelikult tööd tegema. Kodus parandamata tööde kuhja vaadates tuleb see muidugi jälle meelde. :DÜks põhjustest, miks koolis töötamine on vahva, on see, et seal ei hakka kunagi igav. Mul on 159 õpilast ja loomulikult on igaüks neist eraldi isiksus, kes toob klassiruumi midagi erilist. Seetõttu on tekkinud minu õpetamisaja jooksul päris palju naljakaid olukordi, millest kurikuulsamaid teab vist küll terve kool.Üks neist lugudest on sellest, kuidas ma endale hüüdnimeks Pupsi sain. Mul oli nimelt 11. klassiga kunstiajalootund, kus rääkisime popkunstist. Selleks, et õpilastele selgitada, mis on siiditrükk, olin plaaninud neile näidata Facebooki pildialbumist oma selles tehnikas teostatud töid. Olin eelnevalt kenasti vaadanud, et ükski vestlus lahti poleks, kuid ei väljunud chat'ist. Sel hetkel, kui avasin suurelt ja seinale projekteeritult oma Facebooki veebilehe, hüppas lahti vestlusaken minu elukaaslaselt, kus oli kirjas lihtne ja lühike sõnum „Pupsi“. Mina läksin näost tumepunaseks, kõrvalestad muutusid tulikuumaks ja terve klass möirgas naerda. Ise naersin tegelikult ka. Tänase päevani kutsuvad õpilased mind aeg-ajalt õpetaja Pupsiks. Seejuures on selge muidugi see, et jutud levivad ning sellise hellitava nimega kutsuvad mind ka nende klasside õpilased, kes tolles tunnis kunagi ei viibinud.Naljakaid juhtumisi on veel ja kõigest siia kirjutada ei jõuagi. Sel aastal näiteks küsis üks 8. klassi noormees minult, et kas ma kukkusin väiksena kuskilt kõrgelt alla. Ma vastasin eitavalt ja tahtsin teada, millest selline küsimus. Poiss ja tema pinginaaber ei tahtnud üldse öelda, milles asi, sest naised lähevad ju igasuguste imelike asjade pärast hulluks. Lõpuks nad siiski tunnistasid, et nende arvates olevat ma liiga lühike. Mina selle peale teatasin naiivselt, et olen tüdruku kohta ju enam-vähem keskmine. Noormees seepeale: „No tüdruku kohta küll, aga...“