“Õpetaja, Te olete meie vastu liiga leebe!”
See on lause, mida olen kuulnud praktiliselt iga päev viimase kolme kuu jooksul.
Unistused, unistused… Mitu aastat unistasin õpetajaks saamisest. Ise olen kahe energilise poisi ema (8 ja 9-aastane) ning kasvades koos lastega lapsevanemana, tundus nii ahvatlev siduda ka enda töö lastega. Unistasin saada hoolivaks, toetavaks õpetajaks, kes väärtuste õpetamise kaudu aitab lastel ennast avastada ja särada. Olin kindel, et töötades südamega ning kandes õigeid väärtusi, avanevad lapsed kohe ning unustavad enda hirmud ja kõhklused, õpivad rõõmsalt ja uudishimulikult kõike seda, mis neile elus nii vajalik on.
Peale gümnaasiumi lõpetamist möödus natuke rohkem kui 11 aastat, enne kui algas mu teekond õpetajana. Polnud kahtlust, et Noored Kooli on õige valik, õiged inimesed ning õige keskkond. Soov maailma muuta, kasvõi enda ümber, on nii tohutult suur, et lisaks sellele leida veel samasuguseid inimesi on suurim õnn.
Aeg lendas ruttu ning vaid silmapilgutus eraldas Noored Kooli osalejaks saamise hetke sellest päevast, kui olin juba esimesel septembril klassis seistes lastega ümbritsetud, tutvusin nende siiraste nägudega ning sain hulgaliselt kallistusi ja lilli.
Tegelikult ma pidin ka meeles pidama, et on vaja lapsed aulasse viia. Aga see esimene hetk tutvumist kestis nii kaua ning see tunne oli nii hämmastav, et kui kolleeg poleks tulnud igaks juhuks aulasse minekuga aitama, oleksime lastega aktuse täiesti maha maganud. Esimesed tunnid ja päevad koolis olid sama hämmastavad kui esimene september - liblikad kõhus, justkui selga kasvaks tiivad. Päevade ja nädalate möödudes hakkasin vaikselt eristama minu ettekujutuste ja päriselu erinevusi... Lapsed palusid tähelepanu, näidates seda vaid käitumisega - panid mind kui õpetajat proovile, katsetasid kokkuleppeid, piire ning kõike, mille peale ma varem ei suutnud isegi mõelda.
Siis hakkasid tähele panema: "Õpetaja, Te olete meie vastu liiga leebe!" Saabus avastus, et lisaks enda unistustele peab veel niii palju oskama… Iga päev tundsin, kui palju peab arenema ja kasvama selleks, et lastele pakkuda just seda, mida nad kõige enam vajavad.
Autor Lucine Alaverdian
Päevast päeva valmistavad rõõmu laste säravad silmad ning tagasiside: "Õpetaja, Te olete ikka lahe!", "Nii tore, et tunnis saab vahel ka nalja ja õpetaja naerab kaasa.", "Teeme veel midagi, mida elus päriselt vaja läheb." Rõõmustab ka see, et lapsed on avatumad ning jagavad nüüd ka enda tundeid või seda, mis ei meeldi nii palju kui tahaks ning julgevad teha ettepanekuid. Tõsi on see, et lastel on igas vanuses vajadus väljendada enda arvamust, tunda, et tema tunded ja mõtted on olulised ning teda kuulatakse, pannakse tähele, väärtustatakse.
Kõige rohkem hindavad õpilased seda, et pean oluliseks ausust nii teiste kui ka enda vastu. Samuti rõhutan, et igaüks on kordumatu isiksus ning kõigil on õigus enda arvamusele, eelistustele ja soovidele, peab vaid õppima seda ka endale tunnistama ja neid teiste jaoks turvaliselt väljendama .Eesmärk, mis tundub veel nii kaugel, aga sellegipoolest mitte saavutamatu, on õpetada lapsi olema õnnelikud ja seda ükskõik mida tehes. Leidma õnnetunnet enda seest, nautima iga tegevust kui enda arengut ning liikumist enda seatud eesmärkide poole, tunnetama raskusi ja väljakutseid kui trepiastmeid paremuse poole, nautima nende ületamist.
Nagu on öelnud Thomas A. Edison: "Armastada enda vigu ja eksimusi, mitte karta neid - sest iga nendest on uus leiutatud viis, mis ei tööta ning seega rikastav kogemus."