100 päeva eksimist
Muutus algab sinust? Kui ma soovin paremat maailma, olen teistele eeskujuks. Minu maailmas algab muutus minust. Mina loon oma reaalsust. Ma võtan vastutuse oma tegude eest. Mina valin oma mõtteviisi.
„I've missed more than 9000 shots in my career. I've lost almost 300 games. 26 times, I've been trusted to take the game winning shot and missed. I've failed over and over and over again in my life. And that is why I succeed.“ - Michael Jordan
Pärnu. Vaikne, tuuline, külm sügis. Tundub, et midagi ei toimu. Klassiruum. Lärmakas, umbne ja palav. Kõrvaltvaataja võiks küsida "miks õpetaja midagi ei tee?!". Ma seisan klassi ees, käsi püsti. Ootan. "Mida ta ootab? Tehku ometi midagigi!" Sellistel hetkedel ma õpin olema kannatlik, iga kord õpin. Esialgu tundub ka õpilasele, et vaatlusalune õpetaja ei tee midagi. Aga mul on käsi väsinud ja mõtlen „ma ei hakka kätt vahetama, nad kohe jäävad tasa, sest juba viimased 4 minutit nad ütlevad, et mängime vaikuse mängu. Tavaliselt läheb neil 5 minutit ja siis nad on hetkeks täiesti tasa.“ Vaikus kestab umbes 3 sekundit, kuni ma tänan neid tähelepanu eest.
Kui ma seisan vaikides, käsi püsti, siis ma analüüsin õpilaste omavahelisi suhteid, loon oma õpilastega suhteid, annan võimaluse õpilasel ennast kontrollida ja juhtida, austan õpilast, austan ennast, annan õpilastele signaali, et probleeme saab lahendada ka teisiti, annan eeskuju, et enesekontrolliga saab kontrollida ka ümbritsevat, oma tahte saavutamiseks ei pea teistele haiget tegema. Õpilased on tulnud peale sellist „mängu“ minu juurde ja öelnud:
„õpetaja, karjuge nende (tunnisegajate) peale.“
„karistage neid!“
„pange neile hinne „2“.“
„Saatke nad klassist välja!“.
„las see tunnisegaja tõuseb püsti ja hakkab laulma ja siis ta peab ühe minuti laulma.“
Mis, mida?????!!!! Eeltoodud lahendused saab väga lihtsalt ja kiiresti kasutusele võtta (kui see laulmise ettepanek välja arvata). Mulle tundub, et need lahendused on pärit hirmude maailmast. Mulle ei meeldi lihtsad lahendused. Ma liitusin Noored Kooli programmiga, et luua muutust. Ma võtan vastutuse oma tegude eest. Kas ma soovin, et minu peal selliseid kasvatusmeetodeid kasutatakse? Kas ma soovin, et selliseid meetodeid kasutatakse minu enda lastega? Õpilased on öelnud, et nad tunnevad häbi ja alaväärsust, kui neid karistuseks pannakse püsti seisma. Mina tean, et kui keegi hakkab minu peale karjuma, siis selles ajas ja ruumis ei ole võimalik karjujaga koostööd teha, see ei viiks tulemuseni. Ma lahkun sellisest keskkonnast, lasen sellel isikul rahuneda. Ma olen seda ka oma õpilastele soovitanud. Alati võib hiljem uuesti koos töötada, ma usun muutuste võimalikusesse. Ma ise loon oma reaalsust. Ma soovin, et minu õpilased tuleksid minu tundi hirmuta. Ma soovin, et minu tunnis nad tajuvad, et õpetaja austab ja hoolib neist. Ma tahan, et minu tunnis õpilane saab oma arvamust avaldada ja kui ta seda teeb, siis on tal võimalus eksida. Ta ei pea kartma, et vale vastus saab üleoleva suhtumise ei minu poolt, ega ka kaasõpilaste poolt. Ma olen rõõmus, kui õpilane ei oska ülesannet lahendada, sest siis on mul võimalus talle seda õpetada. Mina näen kooli kui kohta, kus õpilastele on loodud võimalus õppimiseks ja arenemiseks. Õpetajana on mul võimalus leida viise, kuidas selgitada teemat erinevatele õpilastele.
Õpetaja: "When do we have to use "is" and when do we have to use "are"?" Õpilane: "kui hippo on üksi, siis "is" kui on teine hippo ka, siis "are"!"
Ma ise loon oma reaalsust. Ma ise otsustan, kas ma elan hirmude või armastuse maailmas. Mis saab siis, kui ma ei suuda seda õpilast kuulama panna? Kas ma sobin inglise keele õpetajaks, kui ma ei suuda sellele õpilasele selgeks teha grammatika reeglit? Mida mu kolleegid arvavad, kui nad kuulevad mu klassist tulevat lärmi? Mida õpilased minust arvavad, kui ma annan mitte kuuletuvale õpilasele järele? Mis saab siis kui ma ei saa hakkama? Mis saab siis, kui ma läbi kukun?
Noored Kooli osalejad saavad ise tunda, milliseid mäetippe on võimalik vallutada, kui on olemas toetav keskkond. Programmis osalejale on loodud võrgustik, kellega ta võib igal ajahetkel reflekteerida. Reflekt....mis??!. Vaatad tagasi sündmusele, analüüsid seda ja leiad tähenduse. Ma annan nädalas 23 etendust. Iga etendus on erinev, kuigi repertuaar võib olla sama. Publik on uus, kuigi näod on tuttavad. Iga tund on uus võimalus õppida, areneda, õpetada, toetada ja eksida. Väga hea, et ma ei saanud hakkama. Ma õpin ebaõnnestumistest. Ma leian arengukohad, muudan need oma tugevusteks. Ma lasen oma õpilastel eksida. Ma lasen õpilasel ise proovida ja katsetada. Avastada ise maailma ja ise leida õiged vastused. Ma usun, et läbi selle saavutavad nad edu. Nad ei pea elama hirmu maailmas. Vähemalt mitte minu tunnis.
“Every time we teach a child something, we keep him from inventing it himself. On the other hand, that which we allow him to discover for himself will remain with him visible for the rest of his life.”— Jean Piaget