oli ka vast lõpuks aeg ...

Tuli tuju jagada mõnesuguseid asju, mis peast läbi käinud nende paari kuu jooksul seega here goes: Õpetamine on tore. Kohati kurnav aga siiski tore. Lõpuks olen suutnud vabaneda halvast harjumusest päeval kohe pärast koolipäeva lõppu magada seega keha ja vaim hakkavad vaikselt seda koormust taluma. Esialgu oli küll see juba klišeeks muutunud tühjaks pigistatud sidruni tunne... aga hapu pole ma ausalt olnud - mis kasu sellest hädaldamisest ja torisemisest ikka on - ainult süvendab ja pikendab seda tunnet, millest tegelikult pole üldse raske üle saada, ainult head taustsüsteemi(? vms) on vaja. (disclaimer: eks igaühele oma meetod muredega tegelemiseks, mina saan rääkida vaid enda eest).Eelnevas mõttes on üks sõna, mis on nii lihtne ja lühike, et seda on kerge mitte märgata - vaja on HEAD, mitte keskmist, tavalist, paljalt eksisteerivat taustsüsteemi. Kogu tänu ja lugupidamisega kogu NK programmis pakutava suhtes - mõnus on koos käia ning jagada (kuigi liiga palju nutulugusidrikub täielikult nn "jagatud mure" reegli) ja pean tohutult väärtuslikuks ja lohutavaks teadmist, et alati saab abi kui midagi tõesti üle pea kasvab. Aga see ei lähe minu mõistes taustsüsteemi (nimetagem seda siis praegu nii, füüsikud on tolerantsed!) alla.Kuhu ma tahtsin jõuda - selle kohata, kus kõik muu kaob lihtsalt ära, on raske. Täpsemalt on niikuinii kogu see algus raske (tean-tean - iga algus on raske - aga väidan, et mitte võrdselt) ning mõtteid-muresid, pinget-põnevust, närveerimist ja näpuvigu on piisavalt, et mitte neid nautida muus seoses kui kooliga. Seda väljakutset, mida õpetamine esimestel kuudel poolkollanokale pakub, saab mõnusalt hommikul õlule võtta kui raskustega kangi ja päev läbi kükke teha, kuid kui see trenn läbitud, ei tahaks mõneks hetkeks sangpomme, hantleid ja trenažööre näha. See tähendab, et "raskest" saab "masendavalt raske" kui lisaks kõigile koolirõõmudele oled sunnitud oma pea ümber organisatoorsete, tehniliste, emotsionaalsete ja materiaalsete murede mässima.Mäletan mul oli kunagi plaan, et asun õpetama siis, kui olen oma elu jalad sirgeks saand ja rauad alla pannud - mõte oli õige, aga võimalus NK programmis osaleda oli (ja ausalt on siiani) liiga ahvatlev. Ma ausalt arvan, et oma potentsiaali koolis täielikult rakendada ei saa enne kui muus elus energiakulu mõistlikkuse piiresse on saadud. Samas jään ma oma veendumuse juurde: "Kõik laabub". Ma ei ütle et ei saa hakkama. Saab. Saan. Aga jah - kooliga seotud mured tunduvad mõistlikud ja väljakutsuvad, kõik muud aga lihtsalt liigsed.Aitab. Kogemus koolis näitab, et pikemat teksti pole mõtet korraga lugemiseks anda =P. Varsti jälle. Jõudu murede murdmisel ja positiivsust, lapsed on inglid.