Algas teine veerand

Veel eile õhtul tundsin sügavat vastikustunnet koolimaja, õpilaste, puudujatepäeviku, e-kooli ja muu krempli vastu, mida õpetajatöö endaga paratamatult kaasa toob. Eelmine nädal oli erakordselt ja ülekohtuselt lühike (olete kindlad, et selles nädalas ikka seitse päeva oli?). Vedasin end täna hommikul üsna vastumeelselt kooli, sest väljapuhanud ma ei ole.Kuid kui helises koolikell, ma sündisin ümber. Ma ei tea, mis juhtus, aga selline mõnus tunne tuli peale. Läksin klassi ette, manasin õpetaja näo pähe ja soe tunne tuli sisse. Enne tundi olin plaaninud eriti tige olla – kodused tööd kokku korjata ja kõverikke laduda, aga kui nägin jälle neid säravaid silmi, mis mulle iga esmaspäeva hommikul vastu vaatavad, oli igasugune õelus mu seest kadunud. Ja mulle meenud taas, miks mulle meeldib koolis käia. Nende seinte vahel seal on täiesti eriline õhkkond täis elevust, põnevust, ootamatusi, kirgede torme, sõprust ja toetust.Jah, tõele näkku vaadates pean tõdema, et kolmandaks tunniks olin jälle sama õel nagu tavaliselt – ainult natuke üle keskmise. Kuid alati leidub keegi, kes ajab naerma ja teeb tuju heaks. Isegi kõige hullema tunni juures on alati midagi head: ükski tund ei kesta kauem kui 45 minutit ja ka kõige metsikumad tunnid lõppevad kord. Ja siis on jälle naeratus näol.Olen nii väsinud, et ei märka seda enam. Olen väsimusega harjunud. Kuid homme lähen jälle tööle ja ülehomme ka. Suur süüdlane on ses osas muidugi kohustunne, kuid käin seal väga hea meelega. Õpin ja kogen iga päev nii palju uut, et ei tahaks seda mitte mingi hinna eest maha magada. Kui elu oleks lihtne, oleks igav elada.