Olen õpetaja, mõtlen nagu juht
Osalesin esimest korda Pärnu Juhtimiskonverentsil, eelmistel aastatel olin apla pilguga konverentsikavasid jälginud ning soovinud, et saaksin ka osaleda. Pärast esimest päeva valitsesid minus aga vastakad tunded. Tundsin ära mitmeid klišeedeks saanud mõtteid, nägin ameerikalikku lugude jutustamist ning nooredkoolilikku kaasamist. Mäletan, et kui eelmisel suvel läksin Leedsi Teach First konverentsile, siis ootasin maailmamuutvat infot ning esitusi – neid aga ei tulnud. Samas oli palju meeldetulesi, nii nagu ka täna. Nii mitmedki esinejad tuletasid meelde, mis on oluline. See ongi vist konverentsi mõte, me ju kõik teame neid asju, millest räägitakse, ometi me ei kasuta neid võtteid ja mõtteid igapäevaselt. Vahel on vaja äratust!
Kõige rohkem puudutas mind Taavi Veskimägi esitus. Mulle tegelikult väga meeldib see TedX-i meenutav formaat, mis sunnib esitused väga lühikese aja sisse. Veskimägi esinemise ajal tabasin end ainult konspekteerimast, iga mõte oli justkui tabav ning vajas kirja panemist, et mitte mingil juhul meelest ei läheks. Ta rääkis sellest, et hetkes tuleb kohal olla, lisaks tuleb olla autentne ning tegutseda vastavalt õigeks peetud väärtustele. Tema kõne oli hea meenutus sellest, et juhtimisteooriad on toredad ning teadus on vajalik, kuid inimlikud väärtused ning sotsiaalsed oskused on juhtimise ABC. Juht on eelkõige inimene, inimene, kes on oma vigadest õppinud.
Pea kõik konverentsil esinejad nõustusid, et juht on õpetaja, treener või coach. Minu jaoks on spordimaailmas tegutsevad juhid olnud alati head eeskujud, näiteks Jürgen Klopp või Jose Mourinho. Nendelt juhtidelt on alati palju õppida. Seminaril viitas Veskimägi filmile „Invictus“, kus Morgan Freeman kehastab head liidrit ning suurepärast õpetajat, teine seminariteema käsitles meie oma näidet, õpetaja Lauri „Kevadest“. Sigrid Melts pani tuntud filmi natuke teise nurga alt vaatama ning tore oli selle ettekande ajal olla kaasatud – tõeliselt hea vaheldus kuulamisele. Muidugi paitas minu kõrvu ka Ain Hanschmidti arvamus jalgpallikohtuniku töö kui hea juhtimistreeningu kohta. Nõustun temaga täiesti, võtan ühe mängu jooksul sadu otsuseid vastu, juhin oma kohtuniketiimi, suhtlen pidevalt mängijatega, analüüsin olukordi, pean mõistma suurt pilti ning seda kõike ise samal ajal kümme kilomeetrit läbides.
Kõige suurem õppetund oli minu jaoks aga Erkki Raasukese mõtetest, ta ütles, et ta pole kunagi mõelnud, et tahab juht olla. Nii peakski vist olema. Paljud noored, kaasaarvatud mina, läbivad selle lahmimise ja lobisemise staadiumi, kui arvavad, et teavad vastuseid ning on nii palju targemad tegutsemist juhtima, kuid vanemaks saades mõistavad, et tuleb aega võtta, et rahulikult otsuseid langetada, et pühenduda mingitele valdkondadele ning olla eelkõige spetsialist ja alles seejärel juht. Selline suhtumine on tegelikult ka ehteestlaslik. Kui kuulasin NATO kindrali ettekannet ning seda, kui palju nad panustavad enesekindluse tõstmisele just noorte hulgas, siis mõistsin, et meil tegelikult lastakse noortel üpris kaua üksi ujuda. See üksi ujumine õpetab mõned oskuslikeks sukeldujateks ning teised pinnal ulpijateks.
Teise päeva esinejad rääkisid olukorrast Venemaal, lastest ning lastekasvatamisest. Sõnum minu jaoks ei peitunud nende kõnede sisus, vaid viites oskuslikule mikro- ja makromaailma ühildamisele, mis on eriti aktuaalne juhtide jaoks. Maailma suured geopoliitilised või sõjalised otsused on väga tihedalt seotud meie perekondade ning laste kasvatamisega. Rasmus Rask tõi välja, et Skaninaavias on pered väga olulised ning koosoleku ajal lapse kõnedele vastamine on täiesti normaalne nähtus. Meenub minu kooli õppejuhi kabinet, mis pidevalt kihab väikelastest, kellega õpetajatest emad kooli külastavad. See on vast õppetund igale juhile, laske töötajatel oma peret väärtustada, nii väärtustavad nad ka teid rohkem. Kodune mikromaailm peab toimima, et saaks koos makromaailmas laineid lüüa.
Üks väga äge leid sellelt konverentsilt oli Kati Orava graafiline konspekteerimine, kõik osalejad said proovida joonistamist ja üllatus-üllatus, kõik oskavadki joonistada. Visake ise pilk peale https://creativitycatcher.com/, minu märkmeid muutusid küll paari hetkega palju ägedamaks.
Kokkuvõtteks võin öelda, et selline tüüpiline konverents, mis kui väike maavärin tuletas meelde teadmisi, mis kuskil sisimas veel kristalliseerunud polnud. Pakkus värskendust ning äratundmist ja sisendas eelkõige enesekindlust, et mõistan juba maailma üpris sarnaselt nende juhtidega, kes juba midagi on ära teinud.