Kui eesti keele tunnis selgub, et "rage’ima" polegi eestikeelne sõna
Istun vastakuti kahe noormehega, kes vastavad loetud raamatut. Kuulan, kuidas üks analüüsib tegelaste käitumist ja motiive seal taga. Suunurgad kerkivad eneselegi märkamatult, sest arutluskäik on selge ja huvitav.
„Miks te naerate? Mis ma valesti ütlesin?“ küsib ta äkki. „Ei midagi, kõik on väga hästi, sellepärast naeratan, et hea on kuulata,“ seletan talle. „Valetab,“ ütleb kõrvalistuja naljatledes ja mina teen uuesti katset poistele selgeks teha, et ma tõepoolest tunnen siirast rõõmu sellest, kuidas nad arutlevad. „Valetab, nii et suu suitseb,“ võtab lõpuks esimene mu pingutuse kokku.
Kuigi selles päevas oli palju väikseid võite ja ka vajakajäämisi, mõtlesin õhtul veel mitu korda ütlusele „valetab, nii et suu suitseb“, sest see on esimene kord, kui kuulsin oma õpilast iseenesest kasutamas kõnekujundit. Kasutamas seda ilma, et tema ees oleks mõni „ühenda kõnekujundid sünonüümse väljendiga“ tüüpi ülesanne, mida siis pärast mõningast ahastamist, et ei tea neist ju ühtegi, lahendama hakatakse.
Minu ja muõpilaste kooliaega ei lahuta väga suur ajavahemik, kuid ometi oli minu ehmatus septembris nende töid lugema hakates suur. Tekkis küsimus, et kuidas õpetan neid kirjutama ja lugema keeleliselt põnevaid tekste, kui sõnavara on nii piiratud ja laused suisa põlgavad kaht tegusõna. Kuigi valutasin südant eesti keele väljendusrikkuse pärast juba õpilasena, siis klassi ees muutus see kipitus veel tugevamaks ning tihti tundus, et võitlen tuuleveskitega, sest ingliskeelne meedia ja mängude maailm on oma tugeva pitseri vajutanud. Olen pidanud lastele näiteks seletama, et rage’ima pole eestikeelne sõna (nemad keeldusid uskumast) ja et meil seisavad ees ikka väljakutsed, mitte challenge’id.
Pimedatel talvehommikutel Lasnamäele sõites olin juba alistunud, need suured ideaalid kippusid kanalis tuulega lendu minema enne, kui oma helekollasesse klassi jõudsin. Aga pärast seda päeva ei tundu tulevik enam nii tume, selle kuu jooksul, kui õpetajate jaks ja motivatsioon pidid olema üsna ära kulunud, tärkas lootus, et äkki minu 96 eri vanuses õpilast tegelikult juba mõistavad seda, mida neile nädalast nädalasse räägin – et mitmekesine keelekasutus on huvitav, et me saame väljendada palju rohkem emotsioone, tundeid, arusaamu, kui pöörame tähelepanu sellele, mida ja kuidas ütleme. Et äkki nad lihtsalt ei oska seda veel välja näidata.
Tuli tagasi tahtmine rääkida ise nii, et nad peaksid ikka küsima, mida mõni sõna tähendab, et me saaksime koos arutada, millises olukorras on paslik öelda, et jutt ei pea vett või mida siis ikka teha, kui palun keelt mõneks ajaks hammaste taga hoida. Sain aru, et ka emakeelt võime õppida ja õpetada kohati nagu võõrkeelt, kus tuleb pidevalt teha tööd sõnavara ja seoste omandamisega, ning kui nad nädalast nädalasse kas või minu poolt tajuvad seda rõõmu huvitavate väljendite kasutamisest ning ärkavad unest, kui sõnade seletamiseks ja ära arvamiseks läheb, siis pole hullu.
Isegi kui me hurjutame, pröökame, lullitame, muheleme hetkel suure vaevaga vaid minu klassiruumis, siis midagi peab sealt ikka külge jääma. Meistriks saadaksegi ju pika harjutamise teel!