Mida uskuda või mitte uskuda?
Neljapäeva hommikul ma väga hästi ei uskunud, et sain tavapärasest 30 minutit kauem magada. Koolitöö asemel ootas mind, Triinu ja Kadit ees 2 päeva uusi mõtteid Pärnu juhtimiskonverentsil, mille teema sel aastal oli „Usu küsimus“. Paar tundi hiljem istusimegi me Noored Kooli tegevjuht Kristi Klaasmäe kindlameelse roolimise tulemusel Eesti tipp- ja täppjuhtidega kõrvuti Pärnu kontserdimajas. Esinejad rääkisid usuküsimusest küll peamiselt ettevõtluse, brändilojaalsuse ja organisatsioonijuhtimise nurga alt, ent ideid ja küsimusi tekkis mul nii õpetaja kui inimesena.Esimene „usu küsimus“. Kust üldse tulevad inimese uskumused ja tõekspidamised? Tõnu Lehtsaar rääkis, et osa meie veendumustest tulenevad geneetilistest eelsoodumustest, osa neist aga areneb välja lapsepõlvekogemuste ja kasvatuse kaudu, osa uskumustest sünnib elu jooksul saadud teadmistest, kus mh mängib suurt rolli kool, ning osa uskumustest saab meile iseloomulikuks me enda isikliku kogemuse kaudu. Kui minu klassiruumis on üsna sagedasti kuulda fraase „Ma ei usu Eestisse ja ma ei jää siia“ või „Ma ei usu, et kooliharidust on tegelikult vaja“, siis millises etapis juurduvad noore inimese mõistusesse sellised uskumused? Õnneks ei ole uskumused terasest, vaid võimelised purunema või teisenema. Kas ja kuidas neid muuta?Teine „usu küsimus“ kerkis pähe Simon Harropi ettekandest. Miks on mõnel brändil läbi aastakümnete tuhandeid lojaalseid kliente? Inimesi, kes usuvad brändi toodetesse, ideedesse, andestades brändile isegi suuremad eksimused. Need brändid on oma usaldusväärsust kuulutanud ja inimesteni viinud läbi kõigi viie meele: lõhnade, helide, puudutuste, maitsete ja visuaalsete võimaluste kaudu. Inimesed – nii noored kui vanad – on tänapäeva tarbimisühiskonnas harjunud, et nende tähelepanu pärast võideldakse üha värvilisemate ja paremini maitsvate/lõhnavate/kõlavate lisavidinatega. Kas see tähendab, et koolitund, kus õpetaja endale ja oma ainele samaväärset brändi ümber ei loo, ei saagi võimalust.Kas ma peaksin õpetajana ka püüdma õpilasteni jõuda läbi 5 erineva meele? Tekitama klassiruumis alati ühesuguse meeldiva aroomi, mis käivitaks nende õppimisrefleksi? Mängima meeldivat õppimismuusikat, mis häälestaks nad eesti keele ja kirjanduse lainele? Pakkuma võimalusi Eesti koolides nõnda ebatavalisteks kallistusteks või kätlemisteks või hoopis eesti keele „puudutamiseks“? Tooma klassiruumi süüa, leiutama kirjandusele mingi meelitava maitse? Mõistagi pakkudes siia juurde lakkamatult visuaale. Siin omakorda hüppab pähe küsimus, kas õpilane on klassiruumis klient, keda õpetaja peab veenma või lausa ära ostma? Või on siin ka muid võimalusi?Kolmas „usu küsimus“ Mindvalley asutajalt Vishen Lakhianilt. Mis motiveerib loomingulist ja tulemuslikku töötajat? Me tihti arvame – usume –, et selleks on piisavalt suur palk. Tegelikkuses tahab inimene aga hoopis turvalist töökeskkonda ning võimalust selle sees areneda, end õnnelikult tunda, kogeda erinevaid väljakutseid ja tähenduslikkust. Ometi ka koolis käib motiveerimine pigem hinnete kaudu ning õpilased isegi leiavad tihti, et kehtib võrdlus kehvad hinded, väike palk, head hinded, suur palk. Ometi nii nagu töötajale on oluline, et neid kiidetakse, neile tuletatakse meelde, et nad on targad ja võimekad, nii vajavad seda ka õpilased. Nii nagu töötajatele meeldivad väljasõidud, sõpradega suhtlemine, see, et nende häid ideid tasustatakse, nii meeldib see ka õpilastele. Nii nagu töötajatele meeldib kaunis töökeskkond ja võimalus enda algatusteks, nii meeldib see ka õpilastele. Samas tunnen, et õpetajal on ajaliselt ja füüsiliselt raske tegeleda millegi muuga kui hindamisega, sest riik ja vanemadki nõuavad hindeid. Riik mõõdab õpilasi hinnete põhjal, vanemad tahavad teada, milline on nende lapse võimekus riiklike normide põhjal, õpilanegi aeg-ajalt küsib, kas töö on hindele ning loobub sooritusest, kui selgub, et hinnet tööle ei järgne.Viimane „usu küsimus“ on aga kõige raskem küsimus just mulle endale. Jeff Evans palus juhtidel mõelda, kelle jaoks nad juhivad: kas iseenda tulemuste nimel või selleks, et meeskond jõuaks koos ühise eesmärgini. Mis te arvate, kumba juhti peavad alluvad paremaks, kumba väärtustavad ja usaldavad alluvad rohkem? Sellest tulenevalt ka küsimus minule – kelle jaoks mina õpetan? Kas iseenda jaoks, iseenda eesmärkide nimel? Või selle jaoks, et õpilased jõuaksid koos minuga tippu? Kui ma õpetan oma õpilaste jaoks, siis kas õpilased teavad ja kogevad seda minu tundides? Kas nad usuvad minu pingutusi? Mida peegeldavad minu teod, sõnad ja sammud klassiruumis? Kõige raskem usu küsimus, millele jään täna vastuse võlgu.Uus nädal koolis algab neid usuküsimusi lahti lammutades. Mida usud sina?***Triin Toomesaar, 6. lend