Projekt nr 2
Eelmisel nädalal käis lisaks Noored Kooli tuutorile minu inglise keele tundi vaatlemas ka Stanley - kolleeg Teach For Australia´st. Meil oli parajasti 6. tund 3. klassiga. Arvate, et see oli juba ette nurjumisele loodud? Väikesed lapsed on päev otsa rasket õppimise tööd teinud ja nüüd on vaja see üks tund veel kuidagi vastu pidada. Minu esimese aasta kogemus näitas, et nii väikestega nii päeva lõpus keeletundi teha on paras pähkel. Sel aastal aga on asjad veidi teisiti. Mina olen kogenum ja vahest on ka iga uus klass omamoodi treenitum. Igatahes on sel aastal need 6. tunnid märksa sujuvamalt kulgenud. Väsinud nad muidugi on. Mina olen ka. Aga kaasa töötamist on siiski täpselt paras hulk. Stanley kommentaarid tunni lõpus kinnitasid minu selleaastaseid tähelepanekuid.
Ta oli üllatunud, kui korralikult ja innukalt kolmandikud kaasa töötavad, kirjutavad ning ise vastata tahavad. Stanley väitel ei suuda sama vanad austraalia lapsed küll nii vagusi paigal istuda ja kirjutada. Neil ei ole selleks isegi laudu ja nad ei peagi seda suutma. Lisaks oli ta vaimustunud sellest, kuidas õpilased olid vaimustunud oma uuest kodutööst. Igal veerandil lasen ma õpilastel mõne suure iseseisva kodutöö teha. Nimetan neid uhkelt projektideks. Kõnealuse tunni lõpus andsin ma õpilastele järjekordse suure kodutöö ehk Projekti nr 2, mille tegemiseks neil oli aega täpselt 1 nädal. Projekti nimeks sai „My friend“ ja õpilased pidid valmistama postri oma sõbrast ja sellele postrile kirjutama vastused minu antud küsimustele. Paar õpilast küsisid, kas nad võivad teha kaks projekti?
Stanley väitis, et kui tema kirjutab tahvlile sõna „Project“, siis õpilased ütlevad juba tüdinult „Not another project!“ Järelikult saavad tema õpilased taolisi iseseisvaid töid piisavalt ja igas aines. Tõenäoliselt ei ole meie koolides sellised võtted veel nii laialt levinud. Ma ei ütle, et üks on halb ja teine hea. Ma arvan, et asjad peaksid olema tasakaalus. Võrdlus teiste koolidega ja tagasiside erinevatelt osapooltelt annab vägagi kasulikku infot ja edasist mõtlemisainet. Minule isiklikult oli kõnealuse vaatluse abil kasulik näha minu mitte-just-kõige-vaiksemalt-keskenduvaid õpilasi hoopis väga innukate ja motiveeritud õppijatena. Mulle annab mõtlemisainet asjaolu, et ma ei ole kindel kuivõrd meie õppekavas olevad väärtused ja pädevused on kirjas ilu pärast ning kuivõrd selle pärast, et meie ühiskond (ka kool) kajastabki neid väärtusi. Sellest saaks aga juba hoopis uue kirjatüki meisterdada.
Kokkuvõtteks kirjutasin oma eelmise nädala tunnist ja vaatlejatest seetõttu, et mulle tundub, et tähtsate kasvatajate ja hindajatena hindame me ka ennast pidevalt. See viimane tuleneb muidugi ka Noored Kooli nõuetest. Aga me hindame end enamasti ikka puudujääkide järgi. Ja oma õpilaste nn puudujääkide järgi. Otsime ja leiame, mis vajab parandamist ning siis muudkui parandame. Ja kuna parandamine võib kesta lõputult, on rõõm raske saabuma. Ehk peaks rohkem märkama asjade head olemust. Sellest innustuma ja laskma siis vajadusel hoopis rõõmul asju parandada.
- 4. klassi "My Idol" ja 3. klassi "My friend" minu klassi seinal
- Birgot, 4/6. lend
