Jäämäe tipp

Täna oli minu töös üks väga kurb päev. Ehkki mu ainus tund täna toimus kell 14:10-15:40, olin kokku leppinud, et hommikul kella 8:30-st võtan vastu oma grupi murelapsi - olin kutsunud 4 tüdrukut, kelle puudumised ja hinnete seis hirmutavad sellega, et varsti pean tegema esildise nende väljaarvamiseks koolist. Kurvaks teeb mind see, et mitte ükski neist ei ole selline, kes lihtsalt ei viitsiks käia ja teha - kõigil on erakordselt keeruline taust. Üks nendest ei jõudnud ka täna kooli ja mõtlen hirmuga, mis selle põhjus võis olla.Vestlesime iga õpilasega kolmekesi - õpilane, mina tema kursusejuhatajana ja sotsiaalpedagoog. Pean ütlema, et meie osakonna sotsiaalpedagoog on tõepoolest haldjas nagu teda siin üksteisele ka tutvustatakse - läbi ja lõhki soe ja siiras inimene ning väga lahendustele orienteeritud.Kui kahe õpilase puhul isegi nägime mingeid võimalusi ja vähemalt mulle tundus, et õpilane läks meie juurest ära, kaasas väga asjalik tegevuskava ja kontaktid, kelle poole pöörduda abi saamiseks ning plaan selle kohta, milliseid võlgu ja millises järjekorras järele vastama hakata, siis ühe tüdruku puhul pidime mõlemad tõdema, et ta ongi hetkel täiesti väljapääsmatus olukorras ja meist ei oleks õige sundida teda midagi tegema. Ehkki ma väga täpseid üksikasju ei saa jagada, siis olgu öeldud, et probleemid, millega kokku puutun ja mis tunduvad paljusid murelapsi ühendavat on väga sügav ja tõsine depressioon, suured rahaprobleemid ja vanemliku hoolitsuse puudumine. Kellel vanem ka olemas on (ja ma ütlen vanem, sest vanemad on tänasel päeval kahjuks pigem erandlik nähtus), võib temast tingitult olla sunnitud tegelema veel tõsisemate probleemidega kui need, kes elavad lastekodus. Tüdruk, kes ei käi koolis, sest valvab kodus oma suitsiidset ema. Tüdruk, kelle emal on nii tõsine alkoholiprobleem, et enamasti peab tema ise olema selles peres täiskasvanu ja vaatama, et kõik arved oleksid makstud, süüa jätkuks ja ema ikka ennast piisavalt tööle näole annaks, et nad oma ainsast sissetulekust ilma ei jääks. Tüdruk, kelle ema ei oska rahaga majandada nii, et kuu lõpuski jaguks bussisõiduraha ja laps saaks koolis käia (ehkki sissetulek on täiesti arvestatav)...jne. Selliseid lugusid on palju ja nii ma siis kuulan neid ja mõtlen, millega küll need lapsed on ära teeninud nii oskamatud ja hoolimatud vanemad. Ega lapsed ise endale vanemaid valinud ei ole, aga paraku võib mõnel juhul just see sama kallis ema oma lapse tuleviku pöördumatult ära rikkuda.Mu lapsed (ja laste all pean ma ikka silmas õpilasi, kes on kohati isegi minust vanemad), on minuga väga ausad. Vahel on mul tegu, et varjata üllatust selle üle, mida kõike ollakse valmis jagama õpetajaga, keda tuntakse vaid mõni kuu. Loomulikult on sellest ka palju kasu - koos sotsiaalpedagoogiga püüame leida lahenduse, enamike nende juhtumite puhul on asjasse kaasatud kohalik omavalitsus ja kahjuks teavad nad tavaliselt juba nime nimetamata, millisest perest jutt käib. Kogu see abi (ka rahaline) ei paranda aga kindlasti neid hingehaavu ja emotsionaalseid pingeid, mis on sellele lapsele juba tekitatud. Kõige abitumana tunnen end õpetajana siis, kui mu õpilane räägib kogu oma mure südamelt ära, on selle juures ise nii põhjatult kurb ja kokkuvõttes ei saa ma muud teha kui kuulata. Alati ei lahenda probleemi sellega, kui valla- või linnavalitsuselt perele rahalist tuge pakutakse või kui harutame õpilase võlgade koormat samm sammu ja aine aine haaval lahti, et anda talle natukenegi lootust selleks, et tulevikus võiksid asjad paremini olla ja sisendada talle, et ta ei ole ära teeninud sellises olukorras olemist. Mõnel juhul saan lihtsalt kuulata ja olemas olla ja loota, et õpilane tuleb ikka jälle minult või mõnelt teiselt täiemõistuslikult ja hoolivalt täiskasvanult abi otsima ja ei leia lohutust alkoholist, narkootikumidest või muud moodi ennast kahjustades.Ja kõik see paneb mind mõtlema selle üle kui tänulik võin ma olla oma perekonna ja lapsepõlve eest ning lubama endale, et kui kord ise lapsed saan, pakun neile kõike seda, mida minu õpilaste kodudes kahjuks nii tihti puudu jääb. Olen mõelnud kui palju lihtsam mul oleks, kui ma ei seoks ennast nii emotsionaalselt oma õpilaste ja nende lugudega, aga nii ma teha ei oska - ma ei kujutaks ette, et teeksin seda tööd vähem südamega või väiksema pühendumusega. See ei oleks aus - ei enda ega nende laste vastu. Mina õpetajana olen võib-olla mõne lapse elus ainus täiskasvanu, kes kuulab ilma hukka mõistmata ja püüab mõista. Ja mõne lapse jaoks ongi õpetaja sõna otseses mõttes ainus täiskasvanu, sest kõik ülejäänud on Soomes.Kui mõtlen tagasi eelmisele aastale, mil olin koolis tööl vaid aineõpetajana, siis pean kibedusega tunnistama, et oskasin märgata nendest probleemidest ainetunni tasandil vaid jäämäe tippu. Olen märganud, et märkan oma õpilasi ise kursusejuhataja rollis olles palju rohkem - isegi, kui nad ei ole minu grupi õpilased, püüan ikka välja uurida, mis on kurbade silmade taga ja isegi mõttes enam ei anna ma kellegi kohta hinnangut, et ta käitub nii või teisiti, sest ta ei hooli. 99% juhtudest on põhjus milleski hoopis muus ja minu ülesanne on seda märgata, mitte keskenduda ainult oma aine andmisele. Teisiti ei olegi mõeldav.Oskust ja tahtmist märgata,Karin