Liis Prikk: IB õppes on tähtis õpilase võime üldistada õpitut, saada aru, mil moel õpitu toetab reaalset elu.

Noored Kooli 1.lennu vilistlane räägib IB õppest ja oma tööst selle programmi käivitamisel Tallinna Inglise Kolledži keskastmes.Liis Prikk: Minu ametinimetus on Middle Years Programme (MYP) koordinaator ja minu tööks on International Baccalaureate (IB) keskastme õppekava sisseviimine Tallinna Inglise Kolledzis (TIK) 5.-9. klassini.  IB organisatsioon rõhutab, et tegemist pole niivõrd õppekava, kui õppekava raamistikuga, sest iga maa ja kool saab ise oma õppekava luua IB filosoofiale ja nõuetele tuginedes.  Lisaks tööle lõpetan sel kevadel ka George Masoni ülikoolis, Ameerikas magistrantuuri spetsialiseerudes IB õppele.IB programme üle maailma on hetkel kokku neli: Primary Years Programme (PYP), mille järgi õpivad lapsed 3-11 aasta vanuses; Middle Years Programme (MYP) 11-16 aastastele; Diploma Programme (DP) 16-19 aastastele ning IB Career-related Certificate Programme (IBCC) 16-19 aastastele.  Vanim programmidest on DP, mis tekkis Šveitsis rahvusvahelise kooli õpetajate ja haridustegelaste soovist luua akadeemiliselt tugev õppesüsteem lastele, kes oma vanemate töö tõttu palju kolima pidid. DP läbimine annab võimaluse kandideerida edukalt ülikoolidesse üle Euroopa.  Hetkeseisuga õpib 147 riigis ja üle 3700 koolis erinevates IB programmides üle 1 miljoni õpilase.  Kui ajalooliselt hakkasid IB õppeprogramme rakendama eelkõige erakoolid, sest programmi sisseviimine ja rakendamine on kulukas, siis viimastel kümnenditel on IB õppekava üha enam hakatud rakendama ka riigikoolides.Eestis pakuvad IB õpet lisaks TIKile (akrediteeritud PYP ja DP; MYP - planeeritud 2015.a. sügisest)  Miina Härma Gümnaasium Tartus (PYP ja DP); Audentese erakool Tallinnas (DP) ja  Rahvusvaheline kool Eestis (akrediteeritud PYP ja DP, kandidaatkool MYP).  IB programmi rakendus toimub mitmes etapis: esmalt esitatakse palju andmeid ja tehakse avaldus kandidaatkooli staatuse saamiseks.  Kandidaatkool ollakse kuni kaks aastat, mille järel tuleb IBO (International Baccalaureate Organization) kooli akrediteerima.  Väljastpoolt läbiviidud kontrolli jaoks tuleb koolil väga palju vaeva näha, et tõestada, et kool rakendab IB programmi nõuetekohaselt ja IB õpe selles koolis vastab IBO kõrgetele nõudmistele (tuleb esitada tegevusplaanid, õppekavad, õpilaste näidistööd, hinnatud tööd ja palju muud.  Lisaks külastatakse tunde, räägitakse nii õpilaste, õpetajate kui vanematega).  Kui akrediteering saadakse, siis järgmistes etappides toimuvad nö hindamisvisiidid, kus teatud aastate järel viiakse koolis läbi taaskord kontroll, et programmi õpetamise tase pole langenud.  Osaliselt näitab programmi tugevust ka nt DP lõpus tehtavate eksamite tulemused.  Õpilaste DP lõpueksamid saadetakse kõik välishindamisele. Kõrgete tulemuste saamine on väga suur kvaliteedimärk koolile, sest eksamid on rasked ja nõudmised väga kõrged.IB filosoofia ja missioon on seotud rahvusvahelisusega.  Parafraseerides IB missiooni, toetab IB haridus õpilasi, et neist areneksid uurivad, teadlikud ja hoolivad inimesed, kes aitaksid luua paremat maailma läbi kultuuridevahelise mõistmise ja lugupidamise.  Programmid lähtuvad viimaste aastakümnendite pedagoogika parimatest praktikatest ja panevad suurt rõhku uurimuslikule õppele, õpilaste poolt algatatud või õpetaja poolt suunatud tegevustele ning refleksioonile.  Õppe planeerimine algab lõpust ettepoole: planeerimaks õpet on vaja teada, mida õpilane õpiperioodi lõpuks peaks oskama ja mida mõistma.  Kui see on selge, siis mõeldakse, milline hinnatav tegevus näitab paremini õpilase arusaamist ja nii läheb planeerimine edasi õpitegevustele tagantpoolt ettepoole.IB õppe kolm peamist programmi PYP, MYP ja DP on oma olemuselt erinevad, kuid neid ühendab holistlik arusaam õpilase kesksest õppimisest.  PYP toetab aineteülest õpet, kus läbi aineteüleste teemade (kes me oleme; kuidas me end väljendame, jagades planeeti, jne) seotakse erinevad ained kokku.  Programm lõpeb suure näitusega (exhibition), mille tarbeks õpilane viib läbi uurimuse või valmistab midagi, mida ta peab oluliseks ja mis võtab tema tehtud töö kokku.MYP liigub algastme üldõppe teemadest juba rohkem ainetekeskseks, kuid jääb siiski inter-distsiplinaarseks, pidades oluliseks ainetevaheliste mooduleid.  MYPs on olulised mõisted, mis seovad erinevaid aineid (näiteks mõiste perspektiiv keeles või kunstis).  Tähtis on õpilase võime üldistada õpitut; aru saada, mil moel õpitu toetab reaalset elu.  Jooksvalt antakse õpilasele õpitu kohta tagasisidet ja iga moodul lõpeb kokkkuvõtva hinnatava tegevusega, mis määrab õpilase saavutustaseme.  Aasta lõpus kujuneb kokku hinne 1-7 skaalal.  Igal õpimoodulil on keskne väide (statement of inquiry), mida õpilased peaksid mooduli lõpus mõistma.  Igat moodulit saadavad faktilised, kontseptuaalsed ja vaieldavad küsimused, millele õpilased vastuseid otsivad.  MYPis peetakse oluliseks ka kogukonna heaks ja vabast tahtest tehtavaid tegevusi (service learning): nt 3.aastal peab iga õpilane tegema kogukondliku projekti, mis aitab lahendada mingit probleemi tema kogukonnas, kus ta elab.  MYP lõpeb RÕKis tuntud loovtöö sarnase projektiga (personal project), kus õpilane uurib/ valmistab/ näitab midagi, mis läheb talle korda ja mis teda tõeliselt huvitab.  Hiljuti käisin Poolas IB koolis, kus esitleti mõningaid lõpuprojekte: üks õpilane, kes armastas elektrikitarri mängida, disainis ja ehitas endale FX pedaali, millega sai muuta elektrikitarrikõla.  Teine õpilane korraldas fotonäituse, mille jaoks ta oli eelnevalt oma kodulinnas korraldanud pressikonverentsi koos kutsutud ajakirjanikega ja näituse avamisel käis ligi 80 inimest.  Kaks õpilast olid välja mõelnud toidu-ja treeningprogrammi teismelistele, mis koosnes nii videost kui väljaantud raamatust.DP on ajalooliselt olnud eelkõige ülikoolisuunitlusega ainetesse süvitsi minev programm ning on seda ka tänapäeval.  Õpilased panevad oma tunniplaani kokku ise ainetest, mida kool pakub ning arvestades oma tulevase erialavalikuga.  Näiteks kirjanduses õpitakse süvendatult ca 10 raamatut või teksti, mida analüüsitakse väga põhjalikult; või siis ajaloos keskendutakse teatud ajalooperioodidele.  Kuuest ainegrupist saab valida endale aineid, millest osa võetakse kõrgemal tasemel (higher level - HL) ja osa standardtasemel (standard level - SL).  Lisaks toetavad õpet 4000-sõnaline uurimustöö (extended essay - EE); teadmisteoreetiline aine, kus arutletakse teadmise üle (kuidas me midagi teame - theory of knowledge - TOK) ning loovusele, tegevusele ja vabatahtlikule tegevusele suunatud aine (creativity, action and service - CAS).Eesti riikliku õppekavaga võrreldes on IB õpe holistlikum ja toetab enam tervikliku inimese ja  iseseisva õppija kujunemist.  IB õppel on väga suur rõhk uurimuslikul õppel ning ainete lõimimisel, mis aitaksid õpilasel näha, kuidas erinevad teemad on omavahel seotud, suhestuda ülejäänud maailmaga ja aru saada, miks ta midagi õpib.  Kogukonnaprojektid ning isiklikust huvist lähtuvad projektid; uurimustööd suurendavad õppija vastutust.  RÕKis on hinnete olulisus palju suurem ja hinnete skaala väike (1-5 vs IB 1-7).Kahtlemata on võimalus oma õppekava ise kokku panna lõpuklassides väga tänuväärne ja suurendab õpilase motivatsiooni mõelda oma tulevikule ja õppida süvendatult aineid, mida tulevikus vaja läheb. RÕKis on erinevate ainete koormus üsna suur ja paindlikkust siiani väga vähe.TIKis on IB õpe nii eesti kui inglisekeelne; DPs üksnes inglisekeelne.  Õpetajatele on see väljakutse, kuid meil on nii tugevaid eesti õpetajaid kui ka välismaalastest õpetajaid.  Õpetajad peavad läbi IB poolt sertifitseeritud koolituse ja planeerima ühiselt.  Algastmes planeeritakse kogu õpe klassiõpetajatega koos.  Keskastmes planeerivad aineõpetajad koos ning ka lõpuklassides toimuvad koostöised kohtumised õpetajate vahel.  Õpetaja töömaht on võrreldes RÕKi õpetajaga väga suur, sest väga palju aega kulub õppe planeerimisele ja õpilasele õpitu tagasisidestamisele.