Kuidas ma kooli valisin.

Tihti on nii, et elu väga tähtsad sündmused tulevad ootamatult või võtavad ootamatu pöörde. Kooli valimise päeval mind aga selline ootamatus tabas. Mõni aeg tagasi ei kujutanud ma ettegi, et minu (jah, nüüd juba minu) kooliks saab eesti õppekeelega kool 40 kilomeetrit linnast eemal, päris metsa sees, ja ma hakkan seal lastele vene keelt õpetama. Kuid justnimelt see kool sai minu ainukeseks võimalikuks valikuks.Valikuprotsess iseenesest oli isegi huvitavam kui selle tulemus: alguses vaatad oma variandid läbi, kaalutled, mõtled, pärast lähed teiste laudade juurde, suhtled lennukaaslastega, Noored Kooli meeskonnaga. Kõige tähtsam on sel momendil võimalikult palju saada teada koolist ning leida mõttekaaslasi, neid, kes sama kooli valivad – koos on ju toredam ja ei ole nii hirmus. Valikukriteeriumid on igaühel erinevad. Kellegi valik on talle juba ette teada, keegi arvestab meeskonna soovitusi, keegi on valmis kohvrit pakkima ning sõitma teise maailma otsa. Mina otsisin kooli kodu lähedale. Ja leidsin. 40 kilomeetri kaugusele…Kui absoluutselt aus olla, ei tundnud ma sel päeval midagi peale suure-suure ärevuse. Peab au andma NK meeskonnale, kes meid igati toetas ning andis endast parima, et meil läheks kõik sujuvalt ning kõik puzzletükid saaksid kokku. Mind rõõmustas väga ka meie grupp. Siiras heatahtlikkus ja huvi üks teise vastu on nii liigutavad. Aga kuidas siis ärevusega olla?  Kuidas ma hakkan iga päev 40 kilomeetrit läbima, et Kuusalusse tööle jõuda?Kõik minu kahtlused kadusid päeval, millal ma Kuusalu Keskkooli vestlusele läksin. Väga armas kool. Värske õhk, rahunenud lapsed, uskumatult korrektne ja sümpaatne juhtkond. Rahu. Ning arusaamine, et see ongi see ainuke valik, mis mind ootas, aga mina ehmusin ainult sellepärast, et see oli nii ootamatu.