Esimese aasta lõpu valguses õpetajast
Minu esimene kooliaasta õpetajana on lõpusirgel. Viimane tund on antud ja aeg on teha kokkuvõtteid ja tagasivaateid, endasse vaatamisi ja uusi eesmärke seada. Kui maikuu keskel lugesin päevi, millal kool lõpeb, sest lihtsalt enam ei jaksanud, siis viimasel nädalal, kui kool reaalselt läbi saamas, hakkasin hoopis järjest tihedamini leidma end mõtetelt, et mida uuel aastal teha, mida sel aastal ei jõudnud või jaksanud. Tunnen, et võiksin vabalt uue õppeaasta tunde planeerima hakata ja mingit puhkust polegi vaja. Ausalt, see on hirmutav.Motiveeritusest hoolimata uut kooliaastat ette valmistama hakata sain mahti ka õppeaastale tagasi vaadata. Aasta tagasi ma olin täiesti veendunud, et ma lähen maailma muutma. Olgu selleks siis kas või ainult ühe inimese maailma ja täiesti okei on ka see, kui see maailma on vaid minu enda maailm. Täna mõtlen samamoodi, kuid mõtlen sellele lause sisule teisiti. Keskendusin pigem minu enda osale selles lauses. Naiivselt mõtlesin, et ainult minusugune inimene suudabki olla hea õpetaja, et ma olen ainuke hea õpetaja – ma ei ole ju väsinud, mugavustsoonis, vähese motivatsiooniga, kibestunud ja elus pettunud. Täna olen targem ja näen laiemalt.Täna tean, et koolides on õpetajaid, kes on oma tööd teinud aastakümneid ja ikka on väga motiveeritud, rõõmsad ja naeratavad, uusimate tuultega haridusmaastikul kursis ja tahavad anda parimat haridust. Ja neil on veel miski, mida mul ei ole – kogemus. Nüüd tean, kui palju annab juurde ja väärt on õpetaja kogemus. Õnneks on mul lahkeid ja toetavaid kolleege, kes oma suurt väärtust jagavad. Olen neile siiralt tänulik – nad on mu esimese aasta õpetajana teinud lihtsamaks. Teisalt aga tean ka nüüd seda, et ma muudan palju rohkemate maailma, kui vaid enda oma. Olen seda juba teinud ja see on suurepärane tunne. Tunne, et mul on mõju ja seda õpilaste pärast mitte enda.Käisin ka mina Pärnu Juhtimiskonverentsil ning sain enda jaoks kahe üllatuse osaliseks. Esimene ja positiivne oli see, et osati mainida Noored Kooli programmi ning kui seda tehti, siis ainult positiivse näitena. Oli suurepärane tunne olla osa sellest. Teine ja negatiivne üllatus oli see, et kui mainiti õpetajat, siis valdavalt just seda väsinud, kurja, õpilasi alla suruvat ja kaardikepiga vehkivat õpetajat. Miks nii? Ka sellel õpetajal on muidugi mõju, aga milline ja kui suur?Minul on olnud see õpetaja ning koolis, kus töötan, on täna see õpetaja olemas. Lausa mitmeid. Õpetaja, kes ei ole koostööaldis, kes pigem ussitab tagatubades, räägib taga, kannab väärtusi, mida ma tahan, et ühelgi lapsel ei oleks, enesekehtestamiseks kasutab õpilaste alla surumist (kusjuures peab seda ka täiesti ainuõigeks), kasutab materjale, mille tegi 20 aastat tagasi, õpetab vana õppekava järgi, sest on nii alati teinud, uut ei ole lugenudki, üldpädevustest ei tea midagi, esitab töökava esitamise pärast ning seda sama, mis on näidisena õpikuga kaasas või internetist alla tõmmatud ja ei ole tunnikava teinud samuti aastakümneid. Miks sai sinust selline õpetaja? Aga see õpetaja, kellele viimane küsimus esitatud on, ei loe iial seda postitust.Mul on olnud väga vinge aasta! Olen nii palju õppinud ja kogenud, arenenud ja avastanud, õnnestunud ja ebaõnnestunud, olnud ärev ja rahulik. Tunnen uhkust kuuluda Noored Kooli programmi, olen tänulik headele kolleegidele toetuse eest ning tänulik ka nendele teistele õpetajatele, kes te tuletate mulle meelde, milliseks õpetajaks ma kunagi muutuda ei taha. Olen tänulik oma õpilastele, kes te mõtlete, et ma õpetasin teile palju – kui te vaid teaks, kui palju ma teilt õppisin (!).Küsimused, mida esitasin ei ole veel minu peas vastust saanud. Õnneks on mul veel aega selle üle mõelda.Talvi Kaja9. lend