Kuidas laadida patareisid Kiviõlis?

Suvekoolis oleme me esimest korda täitsa päris laste ees, ning kõik koolitustel kuuldud hüpoteetilised olukorrad muutuvad äkitselt tõelisteks. Reaalsus viskab otsekui külma vett näkku ning õhtu lõpuks võivad energiapatareid ning rõõmuallikad olla kuhugi ära kadunud...Ärge saage valesti aru - siin suvekoolis on tegelikult ütlemata tore! Laste siirus, tarkus ning osavõtlikkus suudavad mind iga päev üllatada. Samuti suudan ma ka iseend iga päev positiivselt üllatada ja klassi ees seismine ei olegi enam tundmatu maa, vaid käegakatsutav (nauditav ja emotsioone kõditav) reaalsus. Ometi võtab see kõik rohkem aega ja energiat kui ma eeldasin, ja õhtu lõpuks võib tekkida teatav rammestus. Õnneks on lahendus siit samast võtta! Päike sillerdab taevas, ja peale tunde võib lasta päikesel enda patareisid laadida, ent kõige parem lahendus on meie enda hulgas. Täna õhtul, kui päike hakkas juba loojumisele omaseid oranzikaid-roosakaid toone läbi pilvede kiirgama, võtsid mõned meist järsu tee otse Tuhamäe tippu, kus imetlesime Ida-Võlumaad, võtsime sisse mugava positsiooni rohu sees ning lasime lauluhääled valla. Lõõgastus enda uue pere ning teekonnakaaslaste seltsis, unustades viivuks tunni planeerimise, mured "mis võib küll homme valesti minna?", kas ma saan 6 tundi unetunde täis, ning kas lastel on ikka tore? Lauldes hoogsaid laule nagu "Lossis nimega Gradeško", "Väike neid" ning ka näiteks "Läksid kolm sõpra", "Kauges külas", "Kaua sa kannatad kurbade naeru", "Tahan olla öö" , hulka mõni regilaulgi. Päikese loojudes leidsime ka meie enda sisemise lapse, keerutades näiteks Tuhamäe nõlvalt alla, joostes võidu ning kilgates nagu lapsed vahetundides. Mured on kadunud, sõpradega on hea ja energia on laes! Ootan homset päeva!