Oh ilus hetk, oh viibi veel!

Suvekooli esimene nädal läks tõesti linnutiivul. Aga vaikne laupäeva õhtu on väga sobilik aeg, et mõelda korraks tagasi ja panna paberile paar olulisemat hetke möödunud nädalast. Järgnevalt minu ühest apsust ja imelisemast hetkest.

Alustagem apsust. Üks lubadus, mille endale andsin juba nädal enne suvekooli algust oli minu gruppi kuuluvate laste nimed ära õppida. Sellega sain ma muidugi hakkama. Teiseks tuli näod ja nimed kokku viia. Sellega sain esimese päeval tutvumismänge tehes hakkama. Järgnevad päevad läksid juba soravalt, kuni selle saatusliku teise tunnini neljapäeva ennelõunal. Tunni teemaks olid meil näitlejad. Nõnda ma istun seisan klassi ees vaatan laste koostatud plakateid ning küsin Madli Liisi käest: „Liispet, kes on sinu lemmik väljamaa näitleja?“ Ta vaatab mulle oma suurte silmadega otsa ja ütleb peaaegu sosinal: „Mina ei ole Liispet!“ Ma vaatan teda mitu sekundit segaduses, mõistmata selle seotust näitlejatega ning alles siis mõistan, et olin teinud vea. Ma langen oma toolile otsekui niidetult ja viskan käed taeva poole: „Muidugi ei ole sa Liispet! Ma tean ju teie nimesid!“ Nad vaatavad mind natuke aega täielikus hämmingus ning hakkavad siis laginal naerma. Sekund hiljem oleme kõik minu eksimuse unustanud ja tund läheb palju elavamas õhkkonnas edasi.

Möödunud nädala säravaim hetk saabus, aga reede hommikul. Neljapäeva õhtu olin ma suure hädaga tööõpetusklassis välja saaginud puidust täringud (sümmeetriast oli asi valgusaastate kaugusel) ning hiljem need lennukaaslaste abiga siledaks lihvinud (siinkohal tänusõnad igale suurele ja väikesele abilisele!). Nüüd said õpilased hakata nende tahkudele pilte peale joonistama, et neist saaks jutustamistäringud. Istun rahus ja lõikan lastevanematele kutseid välja, kui klassist kostab hääl: „Õpetaja, kas kustukummi on?“ Ma vaatan Liispetile otsa ja järsku taipan, et ta ju räägib minuga. Mina olengi ÕPETAJA! Pobisen, et ma kohe toon ning juba ma jooksengi teisel korrusel asuva Staabi poole. Treppe võtan ma kahe hiigelpika hüppega, mis lõhnavad juba vaikselt olümpianormi järele. Peagi olen soovitud kustukummiga tagasi ja istun oma laua taha. Viimase paari kuu jooksul on ainult sõbrad mind naljatades õpetaja Oskariks kutsunud. Aga nende laste jaoks, nendel päevadel ja selles klassis ma olengi ju õpetaja. Ja see on päris ikka hea tunne!