Hirmudest. Või pigem küsimustest?

Sellest on juba tükk aega möödas, kui mind võeti vastu Noored Kooli programmi ja kui ma otsustasin uue väljakutse vastu võtta. Ma olen tasapisi selle mõttega kohanenud ja seega muutub see päev-päevalt aina reaalsemaks. Peagi ootab meid ees suvekool, kus me mõnevõrra saame kogeda seda, mis meid sügisest ees ootab. Ent ma usun, et iga kogemus on omanäoline ja unikaalne ja seetõttu ma ei usu, et pärast kahenädalast tööd Kiviõlis olen ma valmis alustama uue ametiga. Ent selles peitubki selle protsessi võlu, see on täis teadmatust, ootusärevust, uusi kogemusi, mõtteid ja tundeid iga päev, mis jätavad jälje minu eluteele.Hirmud tihtipeale on seotud teadmatusega, ent mul on viimase emotsiooniga head suhted, mistõttu võin öelda, et ma tihtipeale ei oska enda jaoks lahti mõtestada hirmutunnet. Pigem sõnastaks ma seda nõnda, et mul on palju küsimusi, mis võivad minus rahutust tekitada, sest ma tajun õpetajatöö vastutusrikast rolli. Kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, siis oli mu eluteel õpetajaid, kes panid mind iseendasse uskuma ja andsid mulle pisiku, mistõttu olen ma elukestva õppe armastaja. Samas oli ka õpetajaid, kes tekitasid segadust omandatava info väärtuses ja vajalikkuses ning kelle negatiivsete emotsioonidega pidin lapsena ise toime tulema. Mäletan hästi, kuidas lapsena mõtlesin endamisi, et mõningatel õpetajatel on palju lahendamata probleeme nende eraelus, et nad on kohutavalt kurjad meie peale – meie, lapsed, ei teinud ju midagi! Ma ei olnud selles üksi, omavanustega suheldes oli ka nendel palju sarnaseid küsimusi ja tihtipeale tundsime, et soovime ise õpetajate eest hoolt kanda. Sellest mõttest olen haaranud kaasa teadmise laste piiritust andekusest ja taibukusest.Ma tunnen, et õpetajatööd ei tohiks võtta liialt kergelt ja sellesse suhtuda kui mistahes töösse. See on kindlasti minu vastutusrikkaim töö minu elu jooksul, ehkki ma olen juhtinud olulisi korraldusprotsesse, meeskondi ja võtnud vastutuse organisatsioonides kõigi eest. Ma tean, et ma hakkan tööle inimestega, kes on hella hingega ja kes usaldavad piiritult täiskasvanuid, sest nemad loovad turvatunde. Mind hakatakse usaldama ja ma ei taha neid alt vedada. Ma ei taha jääda oma emotsioonide kütkesse, kui päevad saavad olema rasked ja elada seda laste peal välja. Ma luban endale iga päev, et ma kuulan lapsi, toetan neid ja aitan neid õppeprotsessis. Ma luban, et ma annan endast oleneva, et nad saaksid hea hariduse ja  tunneksid ennast klassiruumis ja koolis hästi. Eelkõige luban ma seda, et ma teadvustan iga päev selle ameti olulisust ja näen vaeva selle nimel, et Eesti ühiskonnas teadvustatakse õpetajatöö väärtust. Mõtleme hetkeks – meie lapsed veedavad oma elust üheksa kuni 12 aastat suurema osa ajast koolikeskkonnas. Ma loodan, et kõik Eesti õpetajad teadvustavad endale seda asjaolu ja annavad endast oleneva, et see aeg oleks veedetud hästi, turvaliselt ja kasulikult. See loob lastele kõige olulisema vundamendi iseseisvaks eluks – nad peavad tulema toetavast, mõistvast, lugupidavast ja heast keskkonnast, et usaldada elu.Seetõttu on mul hetkel palju küsimusi – kuidas ma tagan selle imelise visiooni toimimise? Millised lühiajalisi ja pikaajalisi eesmärke ma seadma peaks? Kuidas ma seda kõike teen laste individuaalsusest lähtudes? Ma näen selles töös nii palju detaile, mis üheskoos moodustavad terviku. Ning iga väiksem kui detail on väga oluline. Mulle meenub sellega Arvo Pärdi kirjeldus tema ühest kuulsaimast heliteosest „Aliinale“, kus ta nentis iga heli väärtust terviklikus teoses järgnevalt „Igal rohuliblel on lille staatus“. Nii ma seda näengi - ma õpin iga päev sellel teekonnal midagi uut ja iga detail on oluline. Igal mu tulevasel õpilasel suures klassirummis on lille staatus. Neid tuleb kõiki toetada ja ma jõuan nende lahendusteni, kuidas seda kõige paremini antud olukordades teha. (Siinkohal muidugi tuletaks endale meelde seda, et ideaalseid lahendusi ei eksisteeri, mis kõigile meeltmööda on :))Siinkohal aga jäängi hetkeks mõttesse ja lasen kõigil küsimustel settida. Need lahendused tulevad, mõned ise ja mõned pean leidma. Need tulevad keskkonnalt, headelt inimestelt mu ümbert.. kõikjalt. Aga hirmu ma ei tunne, üheskoos saame hakkama.[embed]https://www.youtube.com/watch?v=MmBrepbZji0[/embed]