Koolimelu

Eelmisel neljapäeval tundisin end taas nagu pubekas. Nimelt toimus mul 5b klassiga esimene klassiõhtu, mis kujunes lõpuks veel lõbusamaks ja nostalgilisemaks, kui ma eales arvata oleksin osanud.Aga see oli, nagu öeldud, lõpuks. Alguses lapsed aga vaidlesid ja karjusid ja solvusid ja mida kõike veel. Mul polnud õrna aimugi, et paaritunnise õhtu pärast nii palju vaielda on võimalik.Kõigepealt vaieldi selle üle, millist filmi vaadata. Pärast mitmepäevast hääletust valiti välja õudukas „Mägedel on silmad“, aga kuna N. ema ei luba hirmsaid filme vaadata, siis langes see valik ära. Põhjaliku arutelu ja mitmete solvumiste tulemusena otsustas mu klass „Scary Movie“ kasuks.Võiks arvata, et sellega oli asi otsustatud. Te eksite, hoopis vastupidi. Sellega asi alles algas. Nimelt on sellel komöödial viis osa ja loomulikult oli kõigil lastel oma isiklik lemmik. Helistasin vahetunnis suures hädas oma tuttavatele, et järele uurida, kas valida pigem „Scary Movie I“ või „Scary Movie III“, kuid paraku polnud keegi mu sõpradest neid filme näinud. Viimaks ometi sai otsus tehtud.Viimaks ometi said tehtud ka kõik teised elutähtsad otsused – millist muusikat kuulata, kas osta Coca-Colat või Sprite`i, tavalist popkorni või võimaitselist popkorni jne jne jne. Kuid kui me siis viimaks minu klassis pärast filmivaatamist pudelimängu mängisime, võisin ma päris rahul olla. Mitte midagi pole muutunud! Karjuda koolimaja aknast välja „Ma armastan Justin Bieberit“, süüa šokolaadiküpsiseid merevaiguga või teha kümme sekundit S-le kalli – ma tundsin nagu ma oleksin ise 11-aastane, kes kõike seda teeb. Sõime liiga palju krõpse ja kuulasime muusikat, tegime lolli nalja ja kolasime Facebooki kontodel. Mul oli väga hea olla. Tuleb tunnistada, et mul on üks ütlemata armas klass ja see oli üks lahedamaid pidusid, kus ma viimasel ajal olen käinud. Elagu klassiõhtud, tobedad filmid ja pudelimäng!Mari,5.lend