Et oskuslikult hinnata õnne, peab vahel ka ebaõnnestuma

Pärast teisipäevast koolipäeva puhkesin õhtul kodus nutma, sest mu pea hõivasid mõtted sellest, et ma ei saa hakkama ja ma olen halb õpetaja. Uskuge või ärge uskuge, ka see läks üle!Tol päeval käis mu tunde vaatlemas ja hindamas didaktik Evelin ja kohe esimene tund, mida ta nägi oli mu esimene läbikukkumine – üheksa poissi hilinesid tundi ja segasid normaalset tunni alustamist, seejärel nad susserdasid/jutustasid/sahkerdasid/küsisid/segasid vahele/ei kuulanud, hetkeks sain nad tööle ja siis läks sama jama jälle edasi. Alguses mõtlesin: „Nii piinlik, ta nägi mu halvasti juhitud tundi“, tagantjärele saan öelda, et näen asju, aga hoopis teisiti… Tänu Evelinile sain aru, et õpilased ei arva, et ma olen halb õpetaja, neil oli lihtsalt paha-tuju-päev nagu meil kõigil aeg-ajalt. See kerge kaosega tunni kogemus avas mulle mind ennast uuest valgusest – sain teada, et mul on võime jääda rahulikuks keerulistes situatsioonides, seda on minu tugevuseks märkinud ka mind vaatlemas ja hindamas käinud inimesed.Järgmine tund sama klassiga õnnestus, ma võitsin nad tagasi ja nad olid nii tublid! Hea, et ma nutsin oma nutud ära ja suutsin endale meenutada: „Ka see läheb mööda, homme on mul uus päev ja uus võimalus end taas tõestada.“ Ma saan teha maailma parimat tööd ja olen selle üle väga õnnelik!  Taaskord, ma ei saa unustada oma mentor-õppealajuhatajat Silmet, kes mind nii palju kuulab ja aitab – inimene, kes suudab olla kriitiline ja märkab minu probleemkohti, samas on ta väga toetav ja julgustav tugiisik.PS: Kõik ei ole halvasti! Näiteks esmaspäeval sain õpilastelt kokku seitse komplimenti oma välimuse aadressil!