Täna pärast seitsmendat tundi oli kooliajalehe koosolek, mille puhul kartsin, et pooled lapsed ei saa minust aru ja teine pool lihtsalt ei taha midagi teha.
Alguses kui teemasid kirjutasin toimus tõesti segadus, kõik seletasid ja rääkisid, keegi veel tõlkis midagi.
Kui teemad olid tahvlil siis minu üllatuseks hakkasid lapsed ise pakkuma, kes mida tahab. Nii äge oli vaadata, kuidas nad siis veel vahetama hakkasid, et kes kellega teeb ja kui palju. Suuremad valisid teema ja läksid, väiksemaid jäid veel asja arutama. Eriti hea meel oli mul keelekümblus laste üle, kellega ma muidu keelebarjääritõttu natuke vähem saan suhelda. See, kuidas kaks noormeest intervjuusid läbiviima tormasid ületas kõik keelebarjäärid! Nad olid nii elevil, et pidin neid mitu korda klassi tagasi kutsuma, et küsimused ikka kirja panna. Ühele keelekümblus noormehele pakkusin võimalust ristsõna teha. Alguses ta ei teadnud, mis see sõna on ja siis kui aru sai ütles, et ta lausa armastab ristsõnu.
Ja siis üks algklassi tütarlaps käib minuga inglise keeles rääkimas ning tuli täna jutuga, et ta ikka väga armastab mind.Nii see koolielu käib.
Ps! Ja õpetajad said omale nüüd eriti ägedad punased toolid ka. Tunnis ma tavaliselt istuda ei jõua, aga nüüd saab mõnusalt tunde ettevalmistada.
Autor: Liisi Sarap