Esimesest veerandist, lennukaaslastest, mõtetest.
Ongi esimene veerand ja esimene koolivaheaeg läbi, homme läheb teine raund lahti. Üks kindel järeldus, mida tegin: koolis elab kell oma elu ja aeg jookseb aina edasi, keeldumas andma pause. Koolivaheajal oli lootus puhata, saada plaanide ja ettevalmistustega järje peale ja ajast pisut ette, aga näib, et see jääb vaid unistuseks. Vaheaeg kihutas mööda koos huvitavate elamuste, koolituste, seminaride ja jutudega. Sellele vaatamata sain ikkagi peatuda, vaadata tagasi ja ümber ringi. Avastasin, et loodus on ilus, et maailmas toimub ka peale koolitööd midagi, et olen ikka elus ja et minus elab ikka usk muutuste võimalikkuse ja entusiasm, et edasi liikuda. Niisis, võtame esimese veerandi tegemised kokku.Kool. Esimese veerandiga sain koolimaja ja selle inimestega tuttavaks. Kuna mul pole oma klassiruumi, siis sain ka ruumide ja võtmetega hästi tuttavaks. On olnud üllatusi ja tunniplaani nihkeid, aga õnneks on kõik laabunud hästi ja jõudsin enam-vähem igasse tundi õigeks ajaks. Õpilasi tunnen kõiki nimepidi ja julgen öelda, et tunnen ka nende iseloomujooni ning tugevusi. Suure enamusega oleme juba koostööfaasis.Lapsed õpetasid mulle, et pean ennast selgemalt väljendama ja seletama lahti iga tööjuhendi, mille puhul on tulemus mulle oluline. Nüüd saan palju paremini aru oma bioloogia ja ajaloo õpetajatest, kes suhtusid minu kooliajal väga tundlikult sellesse, kuidas me tabeleid ja skeeme tahvlist vihikusse ümber kirjutasime. Samuti sain esimese veerandiga aru, et oma käekirjaga pean veel kõvasti tööd tegema ja et ka mind häirib, kui õpilased ei kirjuta selgelt ja arusaadavalt. Üldiselt on lapsed minu peegeldus, kes käituvad vastavalt sellele, kuidas mina nende ees käitun. See on pidev ja vahetu tagasiside ning tunnen, kuidas ma iga tunniga arenenen ja õpin.Kõiki kolleegide nimed pole veel selged, aga suhtleme nii mõnega väga hästi (ja mitte ainult koolist! :)). Väljasõit Toilasse oli väga õpetlik kogemus. Tunnen end nüüd mees(nais-)konna liikmena palju rohkem, kui enne. :)Lennukaaslased. 9. oktoobril käisin Tallinna Kunstigümnaasiumis vaatamas kahte Liisi tundi. See oli rikastav kogemus, sest nägin, et ka Liisil on sarnased raskused ja samas sain teada, et mu lennukaaslane näeb väikelastega töötades väga harmooniline välja. Ma tean, et Liisi arvates olid need tunnid rasked ja väsitavad, aga mina nägin asja positiivset külge ning ütlesin seda ka Liisile välja. Minu arvates on lastel väga vedanud, et neid just Liis õpetab, sest ta ei kurjusta, annab endast parima ja on väga ilus, noor ja tark.Vaatluse käigus sain näha, kuidas ebakohane käitumine kõrvalt välja näeb ja mis on selle puhul õpetaja efektiivne või ebaefektiivne lahendus. Sain mitu nippi, mida enda klassis kasutada. Lennukaaslase tunnivaatlusest on mitmekülgset abi: ise saad kogemust ja mõtteid ja lennukaaslane saab tagasisidet ja tuge. Tulevikus on koos hea tunde arutada, sest olete mõlemad kursis, kes on Vitali, Arseni või Nikita.Vaatamas olen käinud ka oma õpipartnerit Triinut. Tema õpilased on minu omadest hästi erinevad ning see kogemus oli samuti väga huvitav. Koos saime arutada selle üle, mida võiks muuta, millele rohkem tähelepanu pöörata ja kuidas mina saaksin aidata. Just selle kogemuse ajal sain aru, et jagatud mure ON ikkagi pool muret. :)Üleüldse on kokkusaamised kallide lennukaaslastega olnud esimese veerandi kõige magusamad hetked. Just kokkusaamiste ajal saan kõige rohkem tuge ja "aeg-maha" tunde. Koos saame kindlasti hakkama nii raskustega kui ka rõõmudega. Näiteks 19. oktoobril praktika seminari ajal käis minu töögrupp koodnimetusega "Julgus võtta vastutust" Ädala tänaval verd loovutamas. Meis kõigis oli enne doonorikeskuse külastamist ärevuse tunne sees, samas oli ka uhkus selle üle, mida teeme. Sellest kogemusest sai Eesti doonoribaas ühe doonori ja 1,8 liitri vere võrra rikamaks.Kindlasti toimus esimese veerandi jooksul veel mitu põnevat, huvitavat, üllatavat, uut, segast, lõbusat, naljakat, kurba, ettearvamatut ning kes teab millist veel episoodi. Kuna aga aeg mind ei halasta ning tänane "kingitud" tunnike saab täis, pean kahjuks lõpetama ning edasi minema oma kodutööde ja plaanidega. Lõpuks aga jagan "Hoolivuse" töögrupi soovitust:
Päikest ja naeratusi soovides,Viktoria