Alguses mõtled mida ja kuidas külvata, aga kui põllule pääsed...

Esimene hommik, esimene päev õpetajana. Ärkasin öösel paar korda üles. Kuigi terve eilse päeva olin väsinud ja oleksin tahtnud magada, oli kella kümnest, kui planeerisin magama jääda, uni läinud. Äkki suutsin tunniga unne suikuda? Igal juhul tundus kehale, mida oli täitnud ärevus, et poole kolmeks oli magatud küllalt. Mis sellest, et ma ei karda midagi. Ma ei suuda mõelda ühegi asja peale, mida ma kardaks. Minus ei tekita hirmu ei lapsed, kollegid, kool, läbikukkumine, isegi mitte lapsevanemad. Aga kõhus keerab. Proovisin poole kolme venitada siiski kella kuueks, nii oli äratuskell sätitud. Põhimõtteliselt õnnestus, mõne teadvusehetkega unede vahel. Unes nägin otseloomulikult tundide ettevalmistust.

Kell kuus tegin silmad lahti ja panin raadio mängima. Minu jaoks on see tähtis, et keegi kuskil juba ärkvel oleks ja raadio on tavaliselt selles eranditult eeskujulik. Kui panin tule põlema, sest nüüd on meil juba hommikuti pime, siis nägin riidekapiuksel rippuvaid, eelmisel õhtul valmis pandud kooliriideid. Timmisin komplekti pedagoogilisuse kraadi oma peas tervelt pool päeva. Voodikõrvasel kummutil oli torn Note-It pabereid neljas erinevas värvis, juba kuu aega varem koostatud inimbingo lehed, pastakad, märkmikuid erinevaid ja taskupeegel koos ripsmetušiga.

Mõte kohvist ei aja südant pahaks - see tähendab, et mu kõhutsentrifuug ei ole kõhuviirus, vaid ikkagi lihtlabane ärevus. Tähendab, tuleb lihtsalt ettevalmistuskava järgides end kooliks valmis teha ja siis on esimene tund 6a.

(Möödub kaks nädalat)

Teine nädal õpetajana on läbi. Ärkasin kell neli hommikul, une kella kuueni venitamine ei õnnestunud. Viienda klassi Stina ja Emma (kõik nimed tekstis on muudetud) ei ole kaks viimast tundi kellelegi kätega kallale läinud. Õnneks. Ropp ja vulgaarne sõnakasutus, tunnikorralduste eiramine ja lugupidamatu käitumine klassikaaslaste, enda ja õpetaja suhtes on aga jätkunud kõigi nelja tunni vältel. Osa viienda klassi õpilastest ei oska kirjutada, kas siis käekirja loetavuse mõttes või üldse täislausete paberile vormistamise mõttes. Kaheksas klass ei tea, mis on kujund ehk metafoor. Mina omal ajal teadsin seda juba seitsmendas, seetõttu arvasin, et koostatud tunnitöös on ehk ainuke raskus tabada räpitekstis mõnd mitmekihilisemat väljendit, näiteks seda, et Henry Kõrvits on laulu sisse pannud Sandor Liive, Eesti energia juhi. Minu enda möödapanek - eeldasin, et 15 aastat ei ole piisavalt pikk aeg selliste arengutasememuutuste võimalikkuseks. Kuuenda klassi Rasmus haugub lihtsalt vastu, kõigele. Mitte, et ma oleks väga morjendunud, aga mulle tunduvad kuuendikud veel nii väikesed, et nende peal ei tohiks manipulatiivseid jõu- ja ilunumbreid kasutada, näiteks märkuseid. Aga võib-olla peab.

Esimese märkuse kirjutaksin ikkagi nendele, kes Eesti haridusmaastikule traktoreid ja kütust jagavad. Lokkav umbrohi ei ole selle süü, kes umbrohu kõrval kasvab, küll aga saab see teatava aja möödudes talle saatuslikuks. Kui kütus saab otsa, siis ei jaksa keegi käsitsi kodu seda põldu ära harida, mida nimetame pealekasvavaks eesti tulevikuks.

Lisaks sellele, et puudu on traktoritest ja neid toitvast kütusest, on mõte, et kartulit ja kaera saab korraga ühe maalapi peal kasvatada saamas ajupõllumajanduse juhtmotoks. Ei, vabandust, mul on tunne, et see moto on pigem selline: üks õige traktorist saab ka ilma kütuseta, vaid bensiiniaurul kasvatada näituseküpse saagi põllul, kus on üks kartul ja neli kaerakõrt, sekka veel mõni tomat või kõrvits, kaks lille (kes arvavad, et nad ei ole herned ja eeldavad õitseda elu lõpuni), seitse porgandit ja maasikapõõsas. Kas ma saan õpetada korraga klassis üht lihtsustatud õppekavaga, üht tähelepanuhäiretega, üht autisti, üht pimedat, üht kurti, viite n.ö. „keskmist" õpilast ja kaht n.ö. „üliandekat"? Nende mullastikutüübi, mineraalisisalduse, kasvamistemperatuuri ja teiste vajalike kasvutingimuste loetelu on ju erinev, isegi vastuoluline. Ühele soodsa keskkonna loomine hävitab teist. Ma ei ole veel täheldanud pimedat, kurti ega autisti enda klassis, kõik muu on mu põllul olemas. Miks me toetume põllumajanduses suure saagi saamiseks teadusele, aga hariduses kehtib arvamuspõhine väärtuste järjekorrastamine? Miks ei vaadata seda, kus kohas õppimine toimub, kuidas see toimub ja mis on selle kõige empiiriliselt mõõdetavate tulemuste sõnum? Me teame juba ammu, et meil on aju. Miks seda kasutama ei taheta õppida?

Kes aru ei saanud, siis ma päriselt mõtlen, et Mailis Repsi mure taktimõõdus 3,75 ei ole üldse teema, millega hariduses vagusid sirgeks ajada. Igaüks on võimeline saavutama hinde 5, kui tema ümber oleks spetsialistid, kes saavad talle näidata teed selle viieni jõudmiseni. Alustuseks tegelen ma Stina ja Emma psühholoogilise kaardiga 5.klassi kirjanduse tunnis. Neil on raske, neil on vaja kedagi, kes aitaks neil aru saada nende käitumise põhjusest. Samal ajal saaksin mina teistele õpetada, milline on erinevus ilukirjanduse ja teabekirjanduse vahel, see on ka põhjus, mille eest riik mulle palka maksab.

„Õpetaja, miks me nii palju lugema peame? Õpetaja, miks me nii palju kirjutama peame?" - Sest mul on tõesti hirm, et kui te iseseisvaks saate, siis mina pean oma pensionist sind üleval pidama, mitte vastupidi. Mul on tunne, et Sa ei märka, et oled sõltuvuses oma virtuaalminast, mida kujundad emotikonide ja filtritega, et tunda, et oled olemas. Aga kui ma Sulle seda ütlen, siis vaatab mulle vastu ainult mõistmatu nägu. Ma pole Sulle seda ütelnud. Ma vaatan, kas kahe aasta jooksul on võimalik näha, et mul pole täna õigus ja sellisest „faasist" on võimalik välja kasvada.

 Millal me jõuame lõpuks sinnamaale, kus haridus ei ole enam arvamusavalduste kokkujooksukoht, vaid me vaatame kogu seda teadust, mis on teinud selgeks õppimise füsiloogilise ja bioloogilise kulgemise ning arvestaks sellega?

Järgmine nädal - esimene tund 6a. Järgmisel nädalal saab Rasmus ka märkuse, kui ta vahepeal pole aru saanud, mida tähendab lugupidav käitumine. Aga seitsmenda klassi Taaniel, Reeli ja Annaliisa on väga ägedad! Rääkimata üheksandikest.