Algusest kuni esimese kohtumiseni
Ma lubasin endale kunagi teismeeas, et ei lähe mitte eluilmaski Tartusse elama, gümnaasiumi ajaloo lõpueksami teen ainult surmaähvardusel ning imestasin väga sügavalt kõigi nende õpetajate üle, kes vabatahtlikult (!) õpetajaameti olid valinud ning ennast niimoodi "ohvriks" valmis tooma. Siis läks elu nii, et sooritasin ajalooeksami, läksin Tartusse õppima (vähe jäi puudu, et oleksin valinud ka ajalooteaduskonna) ja siis see viimane… Nüüd siis olen peaaegu ametlikult õpetaja ka.Ma ei teadnud tegelikult Noored Kooli algatusest enne kandideerimist suurt midagi. Esimest korda kuulsin sellest, kui mitte kaua enne kandideerimise tähtaega üks tutvustav e-mail mu postkasti potsatas. Selleks hetkeks olin ma juba ebavajalikult kaua seda "elu mõtet" otsinud, et mida ma tegelikult teha tahan ja mis peale kõikide nende koolide lõppu ja Eestisse tagasikolimist ikkagi saab. Kui ma selle maili läbi olin lugenud, siis ilma liialdamata võin öelda, et tunne oli nagu filmis, kus mingi tähtis müsteerium on saanud hästi ootamatu lõpplahenduse ja mida paljud siiamaani imestavad.Niisiis oli mul peaaegu kohe selge, et ma proovin. Vaimustus oli suur, tunne õige ja ka internetist leitav info hästi julgustav, aga emotsioonid kippusid sellegi poolest käima nagu seebiooperis - vahel olid tunded laes ja siis haarasid jälle meeletud kahtlused ja kõhklused. Päriselt ka, Mari, õpetajaks?!Kandideerimine oli pikk protsess ja nagu öeldud, siis puudus mul eelnev põhjapanev kokkupuude Noored Kooli inimeste või olemusega ja ei osanudki väga midagi oodata. Kuni aprilli lõpus jõudis kätte esimene kohtumine, see tõehetk, et kes need teised väljavalitud "hullud" siis on.Aga ei olnudki hullud, vaid kohe nii vastupidi, et tahaks neid kõiki juba oma sõpradeks kutsuda. Peale esimest kohtumist on iga järgnev koolitus olnud millegipärast ainult suur rõõm, mitte kohustus ja polegi veel sellist kohanud, kes poleks "minu inimene". Mitte et ma oleks kunagi kahelnud Noored Kooli inimeste värbamisoskustes, siis ma tõesti imestasin, kui tegusad, targad ja ühesuguste väärtustega inimesed on suudetud Eestimaa pealt kokku tuua. Ainult endalt küsin aegajalt, et kas m i n a ka päriselt kuulun sinna?Seega ma üldse ei kahtle, et need visioonid ja mõtted, mis sellel esimesel päeval kõlasid ongi lõpuks täpselt nii nagu olime soovinud… ja sinnamaani kuni veel nii pole, siis ei ole ka veel lõpp.Nagu ka A. Säärits tavaliselt, siis ka mina lõpetaksin seekord sellel üdini positiivsel noodil ja uusi mõttevahetusi ootama jäädes,Mari