Esimene koolipäev...

...oli väga väsitav (esimese koolipäeva all pean siis silmas 2. septembrit, kuna esimesel õpilastega veel ei kohtunud). Täna ootas mind aga 6 tundi järjestikku! Loomulikult olin hommikul positiivselt häälestatud - olin ju seda päeva nii kaua oodanud! Kui aga esimese tunnini oli jäänud kõigest 10 minutit, siis jalad värisesid! Saatsin kiiresti veel oma elukaaslasele sõnumi (kes on samuti õpetajana töötanud) ning tema rahustas, et jalgade värin ei ole hullu midagi, peaasi et hääl ei väriseks!Värin möödus suhteliselt kiiresti ja esimesed kolm/neli tundi tundsin ennast juba väga hästi. Seejärel hakkas aga väsimus peale tikkuma: tõsiselt keeruline on ikka 6 tundi järjest klassi ees seista ning tähelepanu võita (ja seda tähelepanu on vahel ikka tõesti vaja VÕITA)! Kuigi ma pean kohe ka ütlema, et minu kartused olid õnneks piisavalt suured ning fantaasiarikkad - seetõttu jäin oma esimese päevaga pigem rahule kui et nüüd hullunult mõtleksin, kuidas kiiresti programmist lahkuda. Lihtsalt viimased tunnid on väga rasked: ise olen väsinud, õpilased on väsinud ja siis ürita mingit head koostööd teha. Keeruline!Lapsed on aga vahvad! Ma ikka ja endiselt loodan, et kui vahetundide ajal piisavas koguses šokolaadi söön, siis jaksan ka 6nda järjestikuse tunni ajal naeratada ning oma närvirakke tagasi võita!