Tappev tunne

Tappev hirmus tunne piinas mind mitu päeva ja ööd järjest. Ma ei suutnud leida endale kohta ja läksin peaaegu hulluks põhjuse otsimisel. Pakkusin endale igasuguseid variante, miks peaksin ennast nii halvasti tundma. Äkki see on väsimus, kuna ei jõudnud puhata suvel? või seepärast, et päevad-ööd otsa tegelen töökavadega? võib olla on see mure kohustuste pärast mida võtan sel aastal enda peale (2 ülikooli ja töö?)...Ei! Kõik see kindlasti mõjutab, aga ikkagi see tegelik põhjus on midagi muud.Täna ebameeldiv tunne kadus kuidagi iseenesest ja ma sain vastuse oma küsimusele.Hommikul läksin ma uude kooli ikka sama ebameeldiva tundega hinges. Miks küll, ma aru ikka ei saanud. Kool on ilus, kollektiiv on soe. Ja miski ei peaks mind murelikuks tegema. Koolis nägin oma tulevaseid õpilasi. Mind tutvustati neile ja kingiti lilli, mis on ju nii tore!Vaheajal otsustasime kolleegiga käia ära vanas koolis, kus veetsime terve eelmise õppeaasta. Ja nii me tegime. Oh! Nii tore oli neid uuesti näha ja suhelda. Meid võeti soojalt vastu. Rääkisime ka tolle kooli õppejõududega.Ma läksin huviga vaatama kuidas lapsed nüüd siis välja näevad? Kas minu 5. klass, kes sai nüüd 6-ks ongi siis pikemaks - vanemaks saanud? Ei saanud! :) Nad on ikka pisikesed toredad naeratavad kallistavad!Ja teate...läks paremaks! Mitte sellepärast, et lapsed ei kasva. Vaid sellepärast, et jälle nägin neid, keda armastan, keda igatsen, kellega nii palju olen õppinud ennast ja elu tundma...Tagasi uude kooli tulles oli mul hoopis teine tuju. Ma naeratasin ja huviga vaatasin neid uusi õppijaid, neid toredaid, huvitavaid isiksusi, kellega veedan nüüd järgmise, kindlasti põneva, õppeaasta...P.S. Stress on mul muidugi ikka. Aga ma leidsin selle positiivse külge. Kui juuksed on püsti, siis nad näivad paksemad.