ekskursioonil Tallinnas jms

Käisin täna üheksandikega Tallinnas, ekskursioonil. Lihtsalt: nii vahva. Päev täis huumorit, õppimist, kevadist lumeputru. Vabadust. Korraga taipad, et ootused/hirmud püsivad valel alusel. Täiesti, põhjani vale on näiteks soovmõtlemine: "oh, palun käituge täna korralikult, palun ärge tehke meile ja mulle häbi, ärge lobisege muuseumis, ärge jätke bussipõrandale kommipabereid, ärge mängige Toompea lossi ees lumesõda..." See kõik juhtub -- peabki juhtuma -- piiril käimine, eksimine, korrigeerimine, uuesti piiril käimine. Nii lihtsalt on! (Mis muu olekski õppimine?) Olla "õpetajana" selleks piiri proovimiseks valmis: anda vajalikke teetähiseid. Suhtuda inimesse inimesena. Sealt tekib lugupidamine, vastastikune austus -- kartused/lootused muutuvad kergeks, mööduvaks, naljakaks.Eile võitis ühiskonnaõpetuse veerandilõpu viktoriini täiesti ootamatu võistkond. Võitis ausalt, allahindluseta, viimases voorus ning parasjagu napilt. Kogu klass plaksutas. Tegelikult muidugi ei olnud see mingi üllatus. Igas inimeses on peidus vääriskivi -- viktoriin on seejuures vaid juhus, jäämäe veepealne tipp.