Uus 1. september

Olin koolist tervise tõttu eemal pea kaks kuud. See aeg tundus nagu igavik. Alguses tähendas see minu jaoks sunnitult palju vabadust ja ruumi, mõtted aga kerisid ikkagi kooli ümber – värskelt meeles veel viimased mured ja rõõmud, uued ideed eelseisvate väljakutsete lahendamiseks ettekujutustes selginemas.

Kui sundpuhkuse alguses tundus peaaegu võimatu, kuidas nii pikaks ajaks eemale jään, sest mis saab sellisel juhul lastest, eesootavatest eksamitest, töökavadest jne, siis aeg tegi oma korrektuurid ja kõik laabus koolis nii nagu sel hetkel võimalik oli. Aegamisi kerkis aga minu ette veelgi sügavam küsimus, mis saab minu enesearengust, kui täna nii pikalt süsteemist eraldun. Kas suudan pärast pausi jätkata vähemalt samalt tasemelt?

Selle aja jooksul mõtlesin palju, kuidas muuta senist töökorraldust ja teha asju paremaks. Mida aeg edasi seda raskemaks see ühtepidi muutus, sest kadus reaalne kontakt kooliga, mis varem motiveeris väga tugesvasti pingutama, uusi asju proovima ja saadud värske tagasiside toel ennast korrigeerima. Uutele küsimustele sai vastuse anda ainult kooli tagasiminek.

Lõpuks, kui saabus päev, millal tagasi kooli läksin valitses minus mingi kummaline ärevus. Nagu uus 1. september – päris täpselt ei mäletanud enam seda tunnet, kuidas on olla klassi ees ja nende noorte tegelaste teejuhiks. Kuklas istusid kahtlused – kas midagi on muutunud - kas lapsed on endised, kas mina olen samasugune, kas ja kuidas me uuesti koos hakkama saame?

Esimene päev, õigemini aga isegi esimesed tunnid andsid mulle vastuse – muutunud oli palju – poisid olid pikemaks kasvanud, tüdrukud olid vahetanud soenguid, olid tekkinud uued sõprussuhted, noored näisid eneseteadlikumad ... Teisalt ei olnud aga midagi muutunud ja eelkõige just noorte suhtumises minusse. See positiivne vastukaja, mille osaliseks sain, kui esimest korda neid nägin oli kirjeldamatu! Mina olin nende jaoks ikkagi see sama nende õpetaja ja nemad minu jaoks need samad õpilased :)

Päeva lõpuks olin ma ka enda jaoks sama – ma tahtsin olla nende jaoks jälle iga päev parem õpetaja ja olin uuesti valmis selleks sukelduma pikkadesse tööpäevadesse, sest see vahetusprotsess, mis valdavalt koolis toimub – saamise ja andmise rõõm klassis, kus me kõik oleme korraga õpetajad ja õpilased, on see, miks ma selle valiku tegin ja ka nüüd südamerahuga oma asjad iga hommik pakin, et minna kooli!