„Aga õpetajad ju võivad…“

Värske õpetajana on minu veendumus, et saan aidata noortel kasvada täisväärtuslikeks inimesteks vaid siis, kui suhtun ise neisse juba praegu kui täisväärtuslikesse ja võrdsetesse isiksustesse. Olen oma esimestes tundides rõhutanud, et tahan suhelda nendega võrdsel tasandil ning, et ka nemad, mitte ainult mina, kujundavad oma õpikeskkonda – minu uks on avatud ja nii ideed kui kriitika on teretulnud. Peagi satub mu lubadus testi ette, mis on nii märkamatu, et see ei väärikski mainimist, kuid sellele järgnenud vestlus uushimuliku õpilasega kinnitab minu jaoks õpetaja suhtumise olulisust.On 3. september ja olen õpetaja olnud vaid loetud päevad. Söögivahetund on varsti poole peal ja muidu väga pikk söökla järjekord on nüüdseks juba lihtsalt pikk. Järjekorra kulgu kõrvalt jälgides märkan kuidas õpetajad tulevad õpilastest mööda ja astuvad järjekorras esimeseks – nii nagu seda on alati tehtud. Otsustan ka ise lõpuks süüa võtta kuid löön kõhklema, kuidas peaksin talitama. Saaksin ju samuti järjekorra ette hüpates säästa mõne minuti, et seda siis kasutada lähenevaks tunniks valmistumiseks. Keegi ei pilgutaks silmagi – õpetajad on ju alati ette saanud. Mõtlen veel hetke, lähen pesen käed ja võtan siiski sisse koha järjekorra lõpus õpilaste taga.„Miks Te siin seisate?“ kostub ühtäkki selja tagant ühe mu 7. klassi õpilase hääl.„Sööma tahan minna.“Natuke segadusse sattudes selgitab poiss mulle, et õpetajad võivad ju teistest ette trügida.„Ma ei mõista, miks ma seda peaksin tegema.“„Aga õpetajad ju võivad…“Õpilase segadus on kiirelt kasvanud. Teda paistab kummastavat idee, et kui trügida saab ja justkui tohib, siis võimalust ei kasutata. Tahaksin talle selgitada, et pean seda valeks ja õpetaja poolt isegi silmakirjalikuks, kuid ei saa – õpetajad ju nii teevadki. Otsin võimalikult ümmargust vastust.„Ma ei näe selleks põhjust.“Poisi segaduses pilk ei taha kaduda, kuid ta laskub mõttesse. Pööran uuesti ringi ja seisan järjekorras edasi. Hetk hiljem on seitsmendik oma mõtisklusega lõpetanud ja selja tagant kostub lause, mis on nii minu esimese nädala tipphetk kui ka minu veendumuse kinnistus.„Ainuke normaalne õpetaja.“