Hetk, mil alustan pardiemaks kujunemist

On 31. augusti õhtupoolik, ma olen oma kodus, istun vaibal ja lõikan paberist ilmakarule (keelekümbluse termin) riideid. Korraga heliseb telefon ja ekraanil paistab nimi "isa". Võtan vastu. Tema helistamise põhjuseks on soov saada teada, kas ma ka juba närvis olen. "Mille pärast?" küsin ja hakkan naerma. Isa räägib pikalt sellest, kuidas on aastate jooksul küll ja küll näinud ja kuulnud neid hetki, mil midagi uut ette võtan. Alati olevat need hetked olnud täis pisaraid ja  hirmu. Jah, see on tõsi, kuid selle 31. augusti õhtul ma nii ei tundnud.Nii ei tundnud ma ennast ka täna hommikul riidesse pannes ega ka kooli poole sõites, isegi mitte koolimajja jõudes ei tundnud ma midagi teistsugust.Koolimaja oli tore, see oli elu täis, esimest korda silmas minu silm seal majas lapsi ja see tekitas hea tunde. Eelpool mainitud tunded aga olid endiselt puudu. Algas esimene aktus kolmest. Istusin esimeses pingis ja jälgisin aktuse kulgu sellise pilguga, et saada aru, mis ja kuidas siin majas kombeks on. Vahepeal võtsin direktorilt vastu soojad kallistused, kingituse ja head soovid algavaks õppeaastaks. Tunne oli hea.Äkitselt hakkasid meenuma erinevad detailid kõikidest nendest asjadest, mis oleks olnud tarvis ära teha enne kui oma õpilastega kohtun. Hakkasin mööda koolimaja ringi toimetama ning neid asju tegema. Näiteks oli vaja printida lastele järgmise päeva tunniplaan. Ja nii ma teisele aktusele ei jõudnudki, tegelikult ma ei pidanudki seal olema, see oli teise ja kolmanda kooliastme aktus.Vahepeal oli läbi saanud minu lennukaaslase Kristlyni klassijuhataja tund ning minul võimalus tema värskeid emotsioone kuulata. Küll aga ei saanud pikalt lobiseda, sest juba oli kell saanud sinna maale, et esimesed minu õpilased hakkasid saabuma.Õpilaste saabudes avastasin, et nende keeleoskus on üsna madal. Loomulikult ma teadsin seda tegelikult ju varem ka, aga see hetk kui sa saad iga küsimuse peale vastuseks pika, kiire ja konkreetse venekeelse lause, mille sisuks on "mina ei oska eesti keelt ja ma absoluutselt mitte midagi aru ka ei saa", siis saabub see päris teadmine.Tükk tegemist oli sellega, et õpilased kahekaupa kolonni seisma saada. See võttis ikka väga palju aega ja selle tõttu algas aktus ka mõned minutid plaanitust hiljem.Aga ta algas. Tallinna Kunstigümnaasiumi direktori ning õppealajuhataja selja taga sammusin ma käsikäes ühe oma õpilasega saali, meie järel tulid veel 22 minu õpilast, 31 paralleelklassi õpilast oma õpetajaga, paar väikeklassi õpilast samuti õpetajaga ning abituriendid. Me istusime saali, sinna kõige tähtsamale kohale ja kõik vaatasid ning pildistasid meid.Algasid sõnavõtud ja laulud, mille sisust minu õpilased kahjuks aru ei saanud. See mitte mõistmine tõi aga kaasa igavuse ja see omakorda lobisemise, naljatlemise ja keerutamise. Üsna varsti oli aeg saada oma esimesed aabitsad. Kõik lapsed tõusid õigel ajal püsti ja sammusid sirge seljaga direktori õnnitlusi vastu võtma. Mind valdas rõõm.Aktuse lõppedes suundusime klassi. Ja seal see salakaval reaalsus mind ootaski. Nendel vahvatel lastel, keda on kokku 23, oli üsna ükskõik sellest, kas mina olen seal või ei. Veel vähem huvitas neid see, mida või miks ma neile seletada üritasin. Oli täielik möll. Kes jooksis ringi, kes lõi teisi oma uue aabitsaga, kes mängis telefoniga, kes jutustas nii sama. Tähelepanu saamine oli võimatu. Andsin endast kõik, et nad vaikiksid ja tähele paneksid. Rääkisin valjult klassi ees ja pöördusin ka individuaalselt iga ühe poole palvega asetada oma käsi oma suu peale. Mitte miski ei toiminud. Oli möll. "Olgu," mõtlesin ma, "alustan mänguga, ehk see köidab neid".  Mõeldud nime mäng oli planeeritud oma olemuselt lihtne - tuli püüda pall kinni, öelda "minu nimi on.." ja visata pall järgmisele. Jah, pall liikus küll klassis ringi ja mõned suutsid ka selle lause moodustada, aga teised rääkijat küll ei kuulanud. Lõpuks hakati palliga nii tugevalt viskama, et turvalisuse huvides tuli see mäng küll katkestada.Plaan B, jagan õpilastele pliiatsid, tunniplaani ja jäätise kupongid. Mõtlesin, et annan vaid sellele lapsele, kes on tasa. Seda reeglit järgides oleksin võinud aga kõik pliiatsid ja jäätised omale võtta. Otsustasin kiirelt asjad ära jagada ja genereerisin koha peal uue mängu "tõsta üles". Mina ütlesin, mis asi tuleb üles tõsta ja nemad tõstsid. Uskumatu, kõik tegid kaasa, vaikus küll polnud aga ma sain korraks tähelepanu. Ja siis meenusid mulle minu ainedidaktiku Maire sõnad: "kui oled tähelepanu saanud, siis tea mida sellega ka peale hakata." Mina väga hästi ei teadnud ja need 5 sekundit, mis selle peale mõtlemiseks kulusid, olid ilmselgelt liiga pikad - tähelepanu oli kadunud. Hüüdsin kõva häälega üle klassi, et kohtume homme ja täna läheme koju, suundusin ukseni ja avasin selle lapsevanematele. Oli veel natukene sebimist, muretsevate vanemate küsimustele vastamist ja siis oli vaikus.Saabusid pisarad, hirm, hämming, kõhedus ja paljud teised sellised tunded. Küsimused stiilis "mida ma ometi nendega teen?"  "kuidas hakkama saan?" jne tiirlesid mu peas täiel võimsusel. Olin tagasihoidlikult öeldes paanikas. Ometi ei olnud see paanika täiel määral negatiivne, selles sisaldusid ka vaimustus, huvi ja üllatus.Korraga ma taipasin, et see kaos on ju põnev, see on täielik nullpunkt ja siit saab edasi minna vaid üles poole (sest miinusmärgiga numbreid algkoolis ei õpita). See klass on minu kujundada ja voolida, need lapsed minu õpetada ja kõik need emotsioonid minu hallata.Ja nii ma siis tundsingi kõiki neid tundeid, positiivseid ja negatiivseid. Tundsin ja üritasin nendega kuidagi hakkama saada. Koridori peal põrkasin kokku antud kooli eelmise direktori Märdiga ning tema ütles mulle, et kui ma ise usun, et olen nende laste jaoks kõige ilusam, targem, huvitavam ja ägedam eeskuju üldse, siis ma olengi.  Pean olema nagu pardiema, kes on oma laste jaoks kõik!