Püüdlused distsipliinini

Oli 15. september. Helises kolmanda tunni kell ja koos selle heliga saabus hetk, kus lapsed olid  lõpetanud tagasihoidlikkuse ja ettevaatlikkuse. Neile oli saanud selgeks, kes on nende õpetaja, kus ja milline on nende klassiruum ning kes on nende klassikaaslased. Selle saabunud kindlustunde toel hakkasid nad püüdlema selliste tundide järele nagu neile meeldiks. Tunnid, kus ei pea tasa olema ega õpetajat kuulama. "Ah, vaatame, mis juhtub kui ma ei kuula" ja nii edasi ja edasi. Ühesõnaga saabus konfliktifaas, õpetaja proovile panek ja piiride katsetamine. Lihtsamalt öeldes - mu klassis on MÖLL.Ja nii ma siis seisin seal klassi ees ja vaatasin neid armsaks saanud lapsi ja ei teadnud mida teha. Alustasin meetoditest, mis varem olid toiminud.1) Palusin kõigil püsti tõusta ja tasa olla. See igapäevane meetod, mis siiani töötas laitmatult ei andnud vähimatki tulemust.2) Seejärel alustasin taas kokkulepete meelde tuletamist ja selgitamist, et nüüd ollakse koolilapsed. Nad ei pööranud sellele tähelepanu.3) Siis otsustasin istuda oma toolile ja oodata kuni nad tasa jäävad. Nad ei pannud isegi mitte tähele, et ma ka veel klassis olen.4) Siis korjasin kõigi päevikud kokku ja lubasin märkuse panna, nad vaatasid korra mu poole ja siis möllasid edasi.5) Lõpuks tegin kurja häält. Rääkisin kurja ja valju häälega, et  nii ei saa koolis käituda. Selle peale, et ma peaaegu et karjusin nende peale ehmusin ma ise niivõrd palju, et pisarad tulid silma. Ka paar tüdrukut hakkasid nutma. Selle peale ütlesin ma, et lähen ukse taha ja ootan kuni te vait jääte. Palusin neil tulla mind kutsuma kui olukord on taas kontrolli all ja läksin. Sulgesin enda järel ukse ja nutsin. Kahjuks või õnneks ei kestnud mu nutt kaua kuna minu klassi uksel olevast aknast paistis südant soojendav ja samas nalja pakkuv vaatepilt.Üks noormees tõusis keset seda möllu püsti, kõndis tahvli ette, kirjutas sinna suurelt "tasa". Siis võttis minu suure pliiatsi ja hakkas sellega vastu tahvlit koputades teiste peale karjuma: "Tasa, tasa, tasa!" Teised aga ei teinud välja. Tema ei andnud alla ja jätkas seda tegevust üha rohkem ärritudes. Talle tõttas appi üks tüdruk, kes võttis mu laua pealt kellukese ja helistas seda. Seejärel alustas üks tüdruk kõigi laudade peale koputamist ning teistele meelde tuletamist, et õpetaja tahab tagasi tulla. Kuna miski ei toiminud ja lahendust ei paistnud kuskilt otsustas üks poiss hakata oma liikuvat aabitsat vastu lauda peksma, et tekitatud heli teised vait ehmataks. Ja nii nad siis seal neljakesi toimetasid vaikuse nimel. Seda oli tõesti väga põnev jälgida. Aga olukord ei lahenenud. Suure kisa peale tuli kohale kõrval klassi õpetaja, kes läks lastega rääkima, seletades neile pikalt, miks ja kuidas peab õpetajat kuulama. Lapsed kuulasid vaikselt ja teise õpetaja lahkudes tuli üks poiss ukse taha ja lausus uhke häälega: "õpetaja, kõik on tasa, võite nüüd tagasi tulla." Ma läksin.Seisin klassi ees ja vaatasin neid ehmunud näoga lapsi, kellest pooled nutsid. Mõne hetke pärast jooksid nad kõik klassi ette mind kallistama. Kes oskas vabandas eesti keeles, kes ei osanud vabandas vene keeles. Aga kõik vabandasid ja nutsid. Ja nii ma siis seisin seal klassi ees, ümber 22 nutvat last, kellel oli kahju, et õpetaja peab olema kuri ning kurb.Ma ei ole tänaseks päevaks saavutanud oma klassis distsipliini, aga ma näen selle kallal palju vaeva ning usun, et saan hakkama. On raske, aga ma pole alla andnud. Lapsed on niivõrd siirad ja ägedad.Olla õpetaja algkoolis- see on fantastiline!