Antropoloogias on võimalik vaadelda põliselanikke kui objekte. Kirjeldada nende tegevust eemalt, “nähtamatu” kohalolijana. Hiljem – kodus, raamatukogus – saab vaatlusmärkmed sisestada tõlgendusmasinasse, mis selgitab põliselanike käitumise sisemist loogikat.Eelpraktika viimasel päeval tundis Nõo Põhikooli juhtkond huvi, mida olin tähele pannud ja näinud. Direktor küsis teiste küsimuste seas: “Kas Te õpilastega ka vestlesite?” Ei, õpilastega ma küll ei olnud vestelnud. Sest see polnud ju ülesannete loetelus kirjas ja kogu vestlemiste aeg läks õpetajatega vestlemise peale ära ja … tegelikult polnud see mulle kordagi isegi pähe tulnud. Õpilane kui objekt. Kui vaatlusalune. Taltsutatav, teispool piiri: ma rakendan ta peal oma maagiat (ja uurin teistelt shamaanidelt, millised võtted on kõige tõhusamad), aga mul ei ole tarvis temaga rääkida. Milleks? Mida tal ikka öelda või mõelda, peale hindele vastamise?*Koolis on nii palju häid inimesi. Loovaid, südamlikke, hoolivaid inimesi. Teatud kindlatel põhjustel see ei müü, ei haaku ahne krabamise ja selle ülistamisega. Ei peagi müüma ega haakuma. Me võiksime lihtsalt proovida seda headust ja hoolivust märgata, teadvustada. Leida selle jaoks sõnu, puhastada välja üks vastavalt hea ja hooliv sõnavara: et oleks midagi kosta, kui mõni tuttav pärib: “Miks sa läksid kooli oma närve rikkuma? See on ju nii raske töö, närune palk, ei mingit kuulsust?”Kuidas saab õpetaja-ametit – ja kõiki tõeliselt õigeid eluhoiakuid – rohkem au sisse tõsta? Neid ise järgides, neid ise väljendades.