Õpetamisest ja õnnest

Majandus- ja neuroteadlased mitmel pool maailma tippülikoolides on oma katsete tulemuste põhjal jõudnud sarnase järelduseni: inimese teeb õnnelikuks see, kui ta teisi aitab, neist hoolib ja nende eest hoolitseb. Selle ’avastuse’ valguses on loogiline ka Chicago Ülikooli National Opinion Research Center’i poolt 2006 aastal läbiviidud uurimuse tulemused, mille järgi on oma töö üle väga õnnelikud just nende elukutsete esindajad, kelle igapäevatööks on hoolimine ja hoolitsemine (tuletõrjujad ja preestrid eesotsas, neil kohe kannul ka õpetajad).Nii, see on teooria. Aga mis tundub olevat praktika peale seda, kui esimene kuu klassi ees on uskumatu kiirusega möödunud?Praktika tundub olevat see, et õpetaja ametis on suur potentsiaal olla väga õnnelik. AGA - seda vaid juhul kui tõesti igas hetkes olla teadlik sellest, et oled klassi ees just teistele ja teiste heaks. Kui õpilased ei sega lihtsalt sind õpetamast, vaid sind õpetamas õpilasi, sealhulgas neid endit. Kui õpilased ei tee pahandusi ja rumalusi sinu vastu, vaid eelkõige enda vastu. Kui kõrgendatud häälega korralekutsumine, märkused ja kehvemad hinded on innustatud kaastundest, mitte vihast.Sest ainult nii on võimalik kõigi nende (ainealaste ja muidu :) ....) rumalate ütluste ja tegude kiuste olla päeva lõpus tohutult õnnelik ja rahul ning suure entusiasmiga järgmise päeval kell kuus hommikul kõlavat äratuskella helinat oodata.Üritades iga päeva heldimusega oma kõurikutele mõelda,Liisa