100 päeva
Kolmas veerand on jõudnud poole peale ja kui asjad nii edasi lähevad, saab esimene kooliaasta varsti läbi. Aeg läheb lennates ja mina lendan sellega kaasa. Pärast jõuluvaheaega olen justkui uue hingamise saanud. Olen palju enesekindlam klassi ees ning näen, kui palju lapsed on õppinud. Nad saavad minust aru! Oskavad ise minuga suhelda. Neile meeldib õppida. Mida muud veel tahta? Olen õppinud ise tundides palju vähem domineerima, sest tegelikult õpivad lapsed hästi just siis, kui saavad ise katsetada.
Asjad on küll paremaks läinud, kuid mitte veel nii heaks, nagu ma tahaksin. Tahan arendada enda õpilastes palju veel funktsionaalset lugemist, kirjutamist, rääkimist. Tahan, et mu tunnid oleksid paremini struktureeritumad ning õpilaste jaoks tähenduslikumad. Aga selle kõige kallal kavatsen veel palju tööd teha. Tean, et teen õiget asja. Ning kui mõnikord isegi hakkan endas kahtlema, siis mu õpilased hajutavad need kahtlused kohe. Mul on hästi kihvtid õpilased, kes õpivad iga päev järjest rohkem ja rohkem eesti keelt.
Homme saab meil koolis käidud 100 päeva ning selle puhul teeme lastega klassihommiku, kus valmistame küpsisetorti ja mängime lõbusaid mänge. Ja üks lahe asi juhtus veel. Üleeile helistas mulle üks lapsevanem, kes küsis, kas ma ikka jään järgmiseks aastaks ka kooli tema last õpetama. Kui ma ütlesin, et jään, siis ta tänas mind ja ütles, et ta lapsele väga meeldib õppida ning üldse on tal hea meel, et just mina tema lapse klassijuhataja olen. Liis Oja6. lend