Ratsionaalne versus emotsionaalne

Mõistsin täna, et isikuomadus või oskus, mida olen enda juures seni kõige suuremaks tugevuseks pidanud, on ilmselt ühtlasi mu suurim nõrkus.Mul on kohati tänuväärne võime lülitada vajadusel ja tahtmisel täielikult välja see nn südamehääl, mis mõnikord – kui talle vabadust anda – vaid huupi mäslevat tundetormi üles kisub, mõnikord lihtsalt haliseb ja hädaldab, kahtleb ja kahtlustab, aga vastutab ka selliste valdkondade eest nagu nt kiindumine ja armastus, ning toimida vaid ratsionaalse mõistuse toel. Süda jääb küll alati taustale ühel või teisel noodil kumisema, aga viibib pigem uinuvas olekus ning pearoll on täielikult aju kanda. Seni on see oskus olnud meeldiv kaitsestrateegia, välistamaks potentsiaalseid pikaajalisi hingepiinu ja pudru ümber tiirutamist mingite suuremate või väiksemate otsuste või küsimuste juures. Ilmselt tundsin ka õpetajana alustades, et pean pigem vältima liigset emotsionaalset kiindumist oma õpilastesse, olema võimalikult neutraalne ja ratsionaalne, analüüsiv õpetaja, kellel on nt igale võimalikule tundelisele konfliktsituatsioonile pakkuda täielikult läbimõeldud lahendus. Sellisel moel tahtsin mh kaitsta enda vaimset heaolu, vältides liigset emotsionaalset stressi, potentsiaalseid unetuid öid, olles sealjuures aga ka õpilastele eeskujuks selge eesmärgistaja ning toimeka ja sihikindla töömesilasena.Täna näen, et minu liigne ratsionaalsus, liigne neutraalsus on pigem takistus heaks õpetajaks saamisel. Suhted mu õpilastega on olenevalt nende vanuseastmest ning senisest õpiteekonnast ja kogemusest kas formaaltõsised ning asjalikud või üksikutel juhtudel ka pisut kauged ja isegi võõrandunud. Tunnen, et klassiruumis jääb puudu minupoolsest soojusest, mingisugusest julgusest olla nende suhtes emotsionaalselt tundlik.Mõtlengi siin nüüd muudkui, kuidas seda südant jälle stepslisse lükata. Kuidas leida mõistlik tasakaal soojuse ja ratsionaalsuse vahel, nii et jääksin päeva lõpuks emotsionaalselt ellu? Kuidas lepitada oma südant ja peanuppu nii, et nende vahel tekiks teineteist tunnustav kooseksistents? Kuidas julgeda oma hoolivusel ka tegelikult välja paista?Triin Toomesaar, 6. lend