Mari-Mall Feldschmidt: 21. sajandi koolis ei pea kõike hindega mõõtma

Mari-Mall Feldschmidt on õpetaja, koolitaja ja õpetajate nõustaja. Tuutorina toetab ta Noored Kooli õpetajate arengut, et nood omakorda mõjutaks parimal moel oma õpilasi. „Noored Kooli osalejad teavad, et kui ma neile tundi lähen, siis ma ei ole kontrollija, vaid klassis on kaks silma juures, mis aitavad seal toimuvat märgata,“ sõnab ta. Mari-Malle jutust jääb kõlama vigade tarvilikkus õppeprotsessis ning vajadus õppida tagasisidet andma ja vastu võtma.

Sa ütled, et sa oled esmajärgus õpetaja. Kuidas sa õpetajaks said?

Mu ema oli õpetaja, aga ma ise arvasin, et mina kunagi õpetajaks ei saa. Läksin eesti keelt ja kirjandust õppima sellepärast, et see oli huvitav. Seejärel töötasin kirjastuses ja Keele ja Kirjanduse Instituudis. Õpetajaks sattusin siis, kui ma kolisin Põlvasse. Seal ei olnudki miskit muud valikut. Aga siis sattusin igasugustele huvitavatele kursustele, kus ma sain aru, et õpetamine ei ole mitte ainult aine edastamine. Ja siis läks minu jaoks asi põnevaks!

Kuidas sa selleni jõudsid, et sinust sai õpetajate õpetaja?

Kõik asjad ju juhtuvad. Ühe Ameerikas läbitud kursuse tingimus oli, et seda tuleb edasi õpetada. Mitte et mulle koolitamine nii väga meeldinud oleks, aga mulle tundus, et teistelgi võivad olla samad probleemid. Olla aine edastaja – see ei ole üldse miskisugune hirmus tore töö. Aga kui sa tegelikult ka tunned, et oled noore inimese toetaja – vot seda tunnet ma tahtsin teistega jagada. Ja kuidas on võimalik õpetada nii, et tunned rõõmu ja ei põle sellega läbi? Tahtsin näidata, et see ei pea olema tohutult kurnav töö.

Kuidas saab päris algaja õpetaja ennast aidata, et mitte läbi põleda?

Päris palju asju saab teha nii, et õpetaja ei tee kõike ise ära. Just noorel õpetajal on hädasti vaja nippe, kuidas mitte öö läbi tunde ette valmistada ja töid parandada.

Üks nipp on see, et paned õiged vastused slaidile ja õpilased ise parandavad ja vahetavad omavahel töid?

Vahetavad ja õpetavad üksteisele. Teist õpetades õpid ise kõige rohkem. Neid võtteid ja meetodeid on päris palju, aga õpetajal on vaja julgust vastutust iseendalt ära anda. Ei pea kõike kontrollima.Sa küsisid enne, kas mul on mõni lugu oma õppijatest. Vastutuse jagamisega seoses tuleb mul selline lugu meelde: eelmisel aastal enne 12. klassi riigieksameid tegin viimaseid konsultatsioone. Üks poiss tuli ja ütles, et ta ei ole järgmised kaks päeva konsultatsioonis. Minu reaktsioon oli, et kuidas sa ei ole, need on nii olulised päevad, kordame kõik üle. Artjom vaatas mulle otsa: „Aga õpetaja, mida te olete meile terve aasta otsa rääkinud? Et ma ise vastutan.“ Vat siis ma küll ütlesin: „Aitäh, Artjom, et sa seda mulle meelde tuletasid. Loomulikult on see sinu vastutus, kas sa oled kohal või ei ole.“ Tegelikult on see ju elu – kui kellelgi on vaja millegipärast kuskil mujal olla, siis see ongi tema vastutus.

Kuidas su töö Noored Kooli programmi heaks välja näeb?

Sel aastal on 12 Noored Kooli õpetajat, kelle tuutor ma olen. Saime kevadel tuttavaks, neil oli suvekool Kiviõlis, kus nad said oma esimesed õpilased ja õpetamiskogemuse. Meie olime tuutoritena nende kõrval, aitasime natukene tunde ette valmistada, olime tundides, tagasisidestasime. Sellest tekkis päris hea usaldus. Nad teavad, et kui ma neile tundi lähen, siis ma ei ole kontrollija, vaid klassis on kaks silma juures, ma aitan märgata. Tavapäraselt ma alati küsin, et mida sa tahad, et ma vaatleksin. Mõni ütleb, et vaata mu kehakeelt, teinekord, et vaata, seal on need ja need õpilased – ma ei saa aru, kas mu info ei jõua neile kohale. Vähemalt korra veerandis käin iga õpetaja tundides ja räägin siis kohapeal ka koolijuhi ja koolipoolse mentoriga. Mu tööl ongi kaks poolt – ühelt poolt käia koolis vaatlemas, teisalt lihtsalt olemas olla. Kui kellelgi on mingi probleem – kas distsipliiniga või lastel omavaheliste suhetega või õpetamises – et nad teaksid, et mulle kirjutamine või helistamine on alati oodatud.

Millist abi sa anda saad ja mida sinult ei saa oodata?

Mida väga oodata ei maksa – tavaliselt ma ei ütle, et vat tee nii. Pigem ma üritan peegeldada, ära kuulata, tavaliselt inimesel endal on vastused valmis. Ma püüan peegeldada, mida ma klassis märkan, küsida, kuidas see tundub. Ma ei ole ainetuutor – nii et ma ei pruugi osata öelda, kuidas oleks kõige mõistlikum näiteks ruutvõrrandit õpetada. Olen eelkõige õpetaja isiksusliku arengu toetaja – et ta läbi ei põleks, suhted õpilastega, enesekehtestamine.

Millised probleemid Noored Kooli osalejatel tavaliselt on?

Mulle tundub, et ei ole olemas keskmist inimest ega keskmist õpetajat.Üks asi on kindlasti enesehoidmine. Nad on kõik väga suure sooviga muuta haridussüsteemi ja maailma paremaks. Ma arvan, et on väga-väga oluline, et see soov on. Ja ma arvan, et õpetaja saabki selles asjas palju ära teha. Aga kui olla esimest aastat õpetaja, siis tuleb ikkagi iseennast ka säilitada: palju magada, natukene liigutada. Isegi siis, kui töö on tohutult tähtis – elu ei ole ainult töö.Teine asi – eks me ju kipume õpetama nii, nagu meid on õpetatud. Kuigi Noored Kooli õpetajad saavad hea ja kaasaegse väljaõppe, on ikkagi miskisugused harjumused. Üks asi on seotud hinnetega – ma arvan, et 21. sajandil ei peaks kõike hindama, see tekitab ainult hinnetest sõltuvust.

Klassikaline asi on distsipliiniprobleemid.

Jah. Eks ikka on neid ka. Kui tuleb noor õpetaja, siis võib-olla igavusest pannakse piirid proovile. Siis on vaja hästi palju kannatust, et aru saada, et keegi ei mõtle isiklikult halvasti. Oluline on mitte hakata jõuga murdma, vaid ikkagi kokkulepete, mõistmise, ühise eesmärgi abil. Loomulikult on enesekehtestamine päris oluline. Aga minu arvates „distsipliin“ ei peaks olema esimene sõna, mis koolist kajaks. Kui õppijal on huvitav, kui ta saab aru, et õpetaja on klassis selleks, et teda õpetada, temaga koos liikuda, siis peaks nendest probleemidest teisiti jagu saama kui tohutult range allutamise või distsipliinivõtetega.

Kuidas võiks sinu töö jõuda sinu nõustatavate õpetajate õpilasteni?

Kogu süsteem ongi ikka selleks, et iga laps saaks hea hariduse. Miks ma selle noore õpetaja tugi olen – sellepärast, et temalt jõuaks hea haridus lapseni. Eesmärk on see, et oleks vähem neid lapsi, kes ütlevad, et mul on suva, mul on savi, kool on loll koht. Ma arvan, et see kõik on kaitsekilp, kui laps on juba haiget saanud, kui ta tunneb, et ta ei ole piisav. Ma arvan, et see on üks Noored Kooli õpetajate põhieesmärk – et iga laps tahaks edasi liikuda just sealt kohast, kus ta parasjagu on.

Kas ja kuidas erineb Noored Kooli osalejate profiil õpetajakoolituse läbinutest?

Miks mulle Noored Kooli programm väga meeldib – kui tavaliselt pusib õpetaja üksi, siis Noored Kooli programmis saavad nad igal teisel nädalalõpul kokku. Nad saavad oma probleeme jagada. Ei ole võimalik, et ei ole probleeme. Aga tuleb julgeda nendele probleemidele otsa vaadata. Nad toovad koolidesse mõtteviisi, et vigade tegemine on normaalne, nii õpetaja kui ka õppijana.

Kas esimese ja teise aasta osalejate kogemusel on mingi erinevus?

On ikka! Esimese aasta õpetajate jaoks on see sisseelamine, õpilastega suhte loomine. Teisel aastal hakatakse laiemat pilti nägema – kuidas ma saan kooli mõjutada, õpilasi mõjutada. Ma arvan, et see on väga normaalne. Esimesel aastal tasub küll mõelda, mida ma tahan pikemas perspektiivis. Aga alguses on oluline ikka see, et ma saaksin tunniga hakkama ja õppijatel oleks huvitav.

Üks sinu koolituste märksõnu on „hinnanguvaba koolikeskkond“. Mida see päriselus tähendab?

Põhiline on, et õppija teaks, kus ta on, kuhu ta tahab jõuda ja kuidas sinna jõuda. See seostub eneseanalüüsiga. Hinnanguvabadus on see, et õppija saaks infopõhist tagasisidet, mitte kiitvaid või laitvaid hinnanguid. Ma saan öelda, et selles harjutuses oli neli viga ja mida saab teha, et neid ei tuleks. Ei pea andma hinnangut, et väga tubli või et sina oled laisk. See loomulikult ei tähenda, et õpetaja ei võiks olla emotsionaalne ja ei võiks tunnustada õppijaid asjade pärast, mis on tunnustamist väärt.

Miks hinnanguvabadust vaja on?

Ühelt poolt – kool ei peaks olema koht, kus ma näitan ainult oma parimat poolt – ma tean kõike! Et julgeksin tunnistada, et ma ei tea kõiki asju. Me kõik oleme üsna raskesti kriitikat vastu võtvad. Ma talun seda, et ma tegin vea, aga mitte seda, et ma olen vilets kirjutaja. Ja seda ei olegi vaja. Ei ole ka vaja öelda, et sa oled väga tubli kirjutaja. Ma võin öelda, et see kirjand oli väga põnev, aga mitte panna lapsele seda silti. Sest ka viielistel tekib siis ju tunne, et kui ma nüüd eksin, äkki ma siis ei olegi enam nii tubli.

Et kriitika tegemine teatud moel on tõhusam kui teisel moel – sellega, ma usun, on inimesed väga nõus. Aga kuidas siis kiita ei või?!

Ei, võib küll, aga Carol Dweck on üks psühholoog, kes kirjeldab, kuidas pole mõtet rõhutada seda, mis on käes. Kui keegi peab viisi, siis nii ongi. Tunnustada tuleks pingutust, arengut. Kui keegi teeb tõhusat tööd, et liikuda järgmisele tasandile. Ja kriitika – ma ei ole üldse seda meelt, et kogu aeg peab ainult paitama. Aga me peame harjutama sellist tagasisidet vastu võtma, mis tõesti viiks edasi – ka õpetajatena. Minu meelest on see Eesti koolides üks väga-väga valus koht. Kui palju ma ise õpetajana olen suuteline taluma, et keegi ütleb – see mulle ei sobinud. Üks asi, mis minu arvates 21. sajandi koolis peaks olema juba päris tavaline, mida õpetajad teevad: võta tunni lõpus ühe-minuti tagasisidet! – Mille abil sa kõige rohkem õppisid? Mis sulle sobis? – Et õpilane näeb, et ta on kaasatud, tema arvamus loeb. Ja isegi kui keegi kirjutab, et täna oli kõik jama – ma saan selle õpetajana teadmiseks võtta, seda ei pea isiklikult võtma.

Mulle tundub, et kriitikat jaksad vastu võtta ju siis, kui arvad, et sa oled üldiselt heal tasemel.

Just. Kui eneseusk on paigas. Sa oled austusväärne siis ka, kui sa teed õigekirjas palju vigu. Me ei tohi kahjustada eneseusku ja enesehinnangut. Kõik need käitumisprobleemidega õpilased – nad on ju ise hirmus katki! Nende eneseusk on nii haiget saanud, et nad peavad teisi alandama, et siis ise suurem välja paista. See on oluline, et noor õpetaja märkaks seda – et me ei saa sellele n-ö pahale õpilasele kohta kätte näidata. Püüda mõista, et tal on probleem ja mõelda, kuidas ma saan tema probleemi leevendada. Kui teda ainult materdada ja karistada, siis läheb probleem aina suuremaks. Nii et hoolivus ja usk, et muutused on võimalikud. Pole kedagi sellist, kellele tõmbame kriipsu peale – ta on lootusetu. Lootusetuid juhtumeid ei ole.Moon Meier, Noored Kooli kommunikatsioonivabatahtlik