Haridusministeeriumisse ainult ministriks või kantsleriks
„Ma olen anonüümne perfektsionist. Kaks aastat koolis on mulle näidanud, et ka mina teen vigu ja see on täiesti okei,“ võtab Kaidi Menšikova kokku õpetajatöö isikliku mõju. Eesti haridussüsteemi tahaks ta ühel hetkel panustada koolijuhi rollis olles ning leida mõttekaaslasi, kellega koos kombinaatkoolistumise hoog maha võtta. Intervjuu jätkuks kutsub Kaidi mind rulluisutrenni.
Räägi, mis mind seal trennis ees ootab!
See on üks maailma ägedamaid trenne! Põhimõtteliselt see on nii, et sa paned rattad alla ja rullid ringi, naeratus näol, ja vahepeal puskled teiste tüdrukutega.
Roller derby ongi naiste ala?
See on ainult naiste ala. Mujal maailmas on nüüd paar transseksuaali ka kambas, aga üldiselt on nii, et naised sõidavad ja mehed võivad olla kohtunikud ja treenerid.On kaks meeskonda ja mõlemas meeskonnas on üks naine, jammer, kes peab suutma teisele meeskonnale ringi peale teha ja teised siis takistavad teda.
Kui kaua sa oled sellega juba tegelenud?
Jaanuaris alustasin. Ma pole vist üheski trennis ennast nii hästi tundnud. Ma loodan, et ka sina tunned pärast trenni seda täielikku energiaväsimust või väsimusenergiat! Annab õhtuse eufooria, mis ei ole muidugi hea, sest siis on raske magama jääda, aga minule isegi sobib. Ma olen varajane ärkaja, ärkan iga päev kell 4.
Sa ärkad hommikuti kell 4. Kas sul ongi selline režiim?
Kohustuslikus korras, et ma Tartust Jõgeva lähedale kooli jõuaksin. Pool kuus lähen Annelinnast raudteejaama, kell kuus läheb rong. Jõuan natuke enne seitset Jõgevale, siis ma jooksen, et valla bussile jõuda. Buss viib kooli.
Sa oled nüüd kaks aastat niiviisi käinud.
Jah, ja nüüd ma tunnen, et ma olen väsinud. Eelmised kaks aastat ei olnud hullu.
Sa töötad Vaimastveres, väikeses maakoolis. Õpetad eesti keelt ja kirjandust, saksa keelt, annad keelekümblustunde, oled klassijuhataja. Mis kogemus see siiamaani on olnud?
Minu jaoks see on olnud suurepärane kogemus. Võib-olla mõne teise jaoks oleks kohutav. Hästi intensiivne, hästi pingeline, koormus on meeletu. Ma valmistan iga nädal ette 49 tundi. Annan 24 tundi. Hästi palju on liittunde. Ja samas, väikeses koolis ma ju tean kõiki lapsi ja see on täiesti... [otsib sõnu]. Ainult laste pärast ma tahakski sinna jääda! Või kui oleks võimalik, siis ma võtaks selle kooli ja tõstaks ta Tartule lähemale.Me naerame koos, vihastame koos. Eelmisel nädalal, kui 9. klassi poiss ütles mulle „emme“, siis ma sain aru, et ma olen koolis ja kõik on hästi. See hetk, kui laps unustab ära, et ma olen õpetaja – see näitab mulle, et me oleme omavahel väga heas suhtes.
Kui palju sul lapsi korraga tunnis on?
Kõige suurem on 7. ja 9. klassi õpilastest koosnev liitklass – siis on mul klassis 14 last. Sel aastal on klassid paisunud, topeltsuured. Kui varem oli klassis 3-6 last, siis nüüd on 3-10. Mis tähendab seda, et klass peab iseendaga harjuma, mina pean lapsi tundma õppima.
Ma leidsin sinu kohta ühe artikli Õpetajate Lehest ja seal oli üks mõte: „loodab peagi muuta Eesti haridusmaastikku“. Sellest võiksid sa kohe pikemalt rääkida!
Oi, mul on suur plaan! Ma olen Eesti koolisüsteemis üllatavalt pettunud. Ma olin siiamaani naiivselt positiivne. Mul on endal hästi palju vedanud – kuni üheksanda klassi lõpuni käisin Valga Gümnaasiumis, mul olid suurepärased õpetajad, väga hea koolikogemus. Gümnaasiumisse tulin Tartusse. Ja miks ma siiamaani ülikoolis käin – sellepärast, et see on kohutavalt põnev! Ma olen alati arvanud, et Eesti haridus on superluks! Et mida me siin muuta tahame? Et mis mõttes „igale lapsele Eestis hea haridus“ [Noored Kooli tunnuslause] – see on ju kõik võimalik ja kättesaadav! Ja siis rebiti mind pooleks.Just see Vaimastvere Kool. Alles oli „Radaris“ saade, kus omainimene viitas, et Vaimastvere Kool on pättide kool, kus politsei on pidevalt nähtaval. Vaimastvere Kool ei ole pättide kool! Vaimastvere Kool on nende õpilaste kool, kellega suured koolid ei taha hakkama saada. Siin käivad need lapsed, kes segavad tundi, sest nad vajavad natuke rohkem tähelepanu. Lapsed, kes ei lähe kooli, sest nad on õpetajaga konfliktis, õpetaja kiusab-mõnitab neid. Lapsed, kes on kodus haiget saanud ja elavad ennast koolis välja. Need on väikesed maakoolid, kuhu sellised lapsed saadetakse. Samas on Vaimastvere Kool ka piirkonnakool. Suurem osa lastest on ju ikkagi kohalikud lapsed. Riik paneb selliseid koole järjest rohkem kinni, avab suuri riigigümnaasiume ja ütleb, et väike kool ei ole majanduslikult tulus. Ehk siis riik tahaks justkui koolide pealt teenida.
Kokku hoida!
Jah, aga mis sa siis selle rahaga peale hakkad?! Tegelikult ei ole ju oluline, mitu kooli on, vaid see, et on kool igale lapsele. Ei saa panna kõiki lapsi ühe standardi järgi õppima. Mitte kunagi.Sellised väikesed koolid, kus on individuaalne lähenemine – kus ma jõuan iga lapsega tegeleda, jõuan seletada, tänitada, targutada, nalja teha –, sellised koolid tahetakse kinni panna. Ja siis need lapsed panna suurde klassi, kuhu nad ei sobi, sest nad ei suuda massis õppida, neile ei sobi loengustiilis tunnid. Kuidas me saame luua mingi mõõtkava, et kõik lapsed peavad hakkama saama just sellises klassis?
Väikesed koolid, kus on individuaalne lähenemine, tahetakse kinni panna. Ja tõsta need lapsed suurde klassi, kuhu nad ei sobi, sest neile ei sobi loengustiilis tunnid. Kuidas me saame luua mingi mõõtkava, et kõik lapsed peavad hakkama saama just sellises klassis?
Kuidas sa Jürgen Ligi ja Rein Langi – ja kes veel on need mõõdetava ja kastipandava maailma pooldajad – ära veenaks? Seda raha, mida kokku tahetakse hoida, ju õieti ei olegi.
See ongi põhjus, miks ma läksin hariduskorraldust õppima. Et aru saada, mis toimub kooli ladvikus: mida juhtkond teeb, millised on juhtkonna võimalused. Sealt saaks hakata lahti harutama, et millised on haridusministeeriumi võimalused. Mulle tundub, et ministeeriumis töötab inimesi, kes ei ole enam viimasel ajal koolis töötanud ning ei tea, mis seal toimub. Mitte lapsed ei ole muutunud halvemaks, vaid meie oskame paremini märgata. Ja ma leian, et on kohti, kus me ei saa raha kokku hoida.Meie kooli on vaja täiskohaga psühholoogi, on vaja sotsiaaltöötajat, abiõpetajat, on vaja igasuguseid toetusmeetmeid. Vald ei anna seda raha ja riik ei anna. Siis ongi nii, et me rabame... me ise olemegi need nõustajad, psühholoogid, üritame aidata enesetapumõtetega lapsi, saada neid kodustest muredest eemale. Ma saan aru, miks õpetajad läbi põlevad. Ma saan aru, miks sellistes koolides ei taha õpetajad väga pikalt töötada. Ja samas on see nõme ja rumal. Mõisakoolide konverentsil toodi välja, et paljud mõisakoolid on tekkinud just lastevanemate enda algatusel. On loodud suur kool, pandud kõik väikesed vallakoolid kinni ja aasta-kaks pärast seda, kui lapsed on kõik suurde kooli kokku aetud, tekib sinna kõrvale üks väike kool.Midagi on kuskilt mäda ja on mäda päris kapitaalselt.
See miski mäda on ikkagi rahastusega seotud, aga sina räägid rahast hoopis teisest aspektist. Sa ei räägi esmajoones õpetajate palkadest, vaid sa räägid sellest, et väiksus on väärtus.
Jah. Minul oleks häbi hakata rääkima õpetajate palkadest, sest ma töötan koolis, kus võib-olla pooled lapsevanematest saavad miinimumpalka, kui sedagi. Töötan piirkonnas, kus eriti tööd ei ole. Jah, minu palk on sellevõrra väiksem, et kolmandiku oma palgast ma maksan selleks, et tööl käia. Aga mina tunnen, et mul ei ole sellest rahast kahju.
Sa läksid sellest sügisest hariduskorraldust õppima.
Jah, avatud ülikooli magistrantuuri. Kui ma mingil ajal mõtlesin haridusministeeriumisse tööle minna, siis pärast seda, kui ma käisin seal ühe päeva vaatlemas, siis ma otsustasin, et ministeeriumisse lähen ma ainult osakonnajuhatajaks, kantsleriks või ministriks. Mitte mingil muul tingimusel ma nõus ei ole. Mulle tundus, et madalama astme töötajad täidavad teiste ülesandeid ja nende ideid või hariduslikke kogemusi seal väga arvesse ei võeta. Ma ei tea, võib-olla see on teisiti. Ma tundsin, et sealtkaudu ma haridust mõjutada ei saa.Pikemas perspektiivis ma tahaks koolijuhiks saada. Oma kooli avamise mõte oli mul juba siis, kui ma Noored Kooli programmi läksin. Vaatasime elukaaslasega mõisahooneid, mis olid müüa, vanu koolimaju oli seal oi kui palju. Kui miljoni võidaks, siis ma teeks kohe oma kooli. Ma oleks hea meelega koolijuhi rollis, samal ajal annaksin natuke tunde ka, et mitte jääda tegelikust õpetajaelust kaugele. Kui sa klassi ees ei seisa, siis sa tegelikult ei tea, mis toimub. Ma tahan vaikselt hakata trügima, et leida endale võitluskaaslasi teiste koolijuhtide seas. Leida see koht, kus panna tuuleveskil tiivad alguses seisma ja siis teises rütmis liikuma.
Mis oleks kolm konkreetset asja, mida sinu meelest saaks ühe kooli tasandil teha? Mida saaks õpetaja teha? Seda rolli sa tunned praegu kõige paremini.
Õpetaja saab teha seda, et ta armastab oma tööd. Kui õpetaja vingub ja meedias näitab välja, kui – vabandust sõnastuse pärast – s**t on õpetajatöö, siis miks peaksid teised teisiti arvama? Miks peaks keegi arvama, et see on väga naljakas, väga põnev, väga hariv? Kui õpetaja teeb oma tööd vastumeelselt, siis on temal aeg lahkuda. Ja tunnistada, et tema teeb halba tööd, mitte õpetajatöö ei ole halb.Teine asi – kool peab märkama, mis õpetajaga toimub. Ja kool peab midagi ette võtma. Kui kool on võtnud selle inimese tööle, siis on tema vastutus, kelle ta laste ette laseb. Mina leian, et õpetajad vajavad tugiisikuid. Kas siis õpetajate enda supervisiooniringe, psühholoogi tunde. Kui õpetajal on midagi halvasti, et siis keegi teda toetaks, sealt august välja aitaks.Ja veel – ma tahaksin, et lapsevanemad usaldaksid kooli.
Usaldaksid kooli või õpetajaid?
Kõike, mis koolis on.
Mida saab õpetaja selleks teha, et teda usaldataks? Või mida kool saab omalt poolt teha?
Ma ei tea. Ma olen mõelnud, et kas asi on selles, et me oleme tekitanud mustri, et me võtame lapsevanemaga ühendust siis, kui midagi on halvasti. Ta ei tahagi telefoni vastu võtta. Võib-olla me peaksime harjutama helistama, et öelda: „suurepärane, täiesti üllatav, mis ta täna tegi – kus ta alles täna hüppas kaugust kehalises kasvatuses! Ta pole kuu aega kehalises käinud ja täna hüppas kõige kõvema tulemuse!“ Võib-olla me tegelikult peaksimegi näitama lapsevanematele, et nende lapsed oskavad, tahavad ja on võimelised. Mina pean endale vahepeal meelde tuletama, et ma kirjutaks päevikusse kiituseid ka. Me märkame ju halba! Kõik hea justkui peakski olema, peabki ju olema tubli ja eeskujulik.
Võib-olla me peaksime harjutama helistama, et öelda: „suurepärane, täiesti üllatav, mis ta täna tegi – kus ta alles täna hüppas kaugust kehalises kasvatuses! Ta pole kuu aega kehalises käinud ja täna hüppas kõige kõvema tulemuse!“ Võib-olla me tegelikult peaksimegi näitama lapsevanematele, et nende lapsed oskavad, tahavad ja on võimelised.
Milline hetk jääb sulle Noored Kooli programmist erilise ja kallina meelde?
Ma arvan, et mulle jääb elu lõpuni meelde, kuidas ma sain teada oma isa raskest haigusest. Siis meil oli lennukaaslastega suur supervisioon, kus me kõik olime koos. Muidu meil olid supervisioonid rühmades. Enne seda ma tundsin, et meil on lennukaaslaste seas oma grupid ja sõpruskonnad tekkinud. Me funktsioneerime jube hästi, kui me kõik koos oleme, aga me ei ole üldse üks lend. Siis, suhteliselt programmi lõpus, ma tundsin, et nad kõik on minu jaoks olemas, kuulavad ja mõistavad mind. Ma nägin inimesi äkki hoopis uue nurga alt. Ma tundsin, et nüüd mul on kahju, et me lahku lähme. Nüüd ma tunnen, et meil on suurepärane lend, need on uskumatud inimesed. Ma ei tea, kuidas see komplekt kokku pandi, aga need on inimesed suurte tähtedega.
Milline kogemus koolis sind kõige rohkem muutnud on?
Ma ei saa ühte kogemust välja tuua. Terve esimene aasta tegi mulle selgeks, et ma pean austama ennast ja pean austama teisi. Kõige raskem on alati iseennast austada ja hoida. Mul ei ole kunagi olnud teiste mõistmise või austamisega probleeme. Aga mingil hetkel ma hakkasin ka iseendale andeks andma. See hetk, kui ma tõstsin laste peale häält – ma rääkisin ja analüüsisin nendega läbi, mis juhtus. Või kui ma hakkasin klassi ees nutma – siis ma rääkisin üheksandikega, mis minus juhtus, miks need pisarad tulid. Ja ma ei olnud sellepärast iseenda peale pahane. See ei paista alati välja, aga ma olen anonüümne perfektsionist, ma tahan, et kõik oleks alati väga hästi. Ja kui kõik ei lähe nii, siis ma olen iseenda peale hästi pahane. Võib-olla need kaks aastat on mulle näidanud, et mina teen ka vigu ja see on täiesti okei. Need kaks aastat avasid selles suhtes mu silmad, et ma olen täiesti okei. Et ei peagi olema perfektne õpetaja.Moon Meier, Noored Kooli kommunikatsioonivabatahtlik