Hanna Linda Korp – natukene metsik

14423986_1369577923067582_747940736_o

Hanna Linda Korp on kirglik. Ta räägib ausalt. Südamest. See intervjuu paljastab nii tema jalanumbri kui ka selle, mis on tema arvates elus kõige tähtsam.

Ankeet


Nimi: Hanna Linda Korp

Sugu: naine

Vanus: 24

Jalanumber: 38

Kaal: 47,7

Elukoht: Tartu, Raadi

Tegevusala: kirjandusteaduse magistrant Tartu Ülikoolis

Perekonnaseis: elukaaslane Joosep, kes osaleb NK programmis ja on õpetaja Meremäe koolis

Koduloom: kass Katja, 4 kuune

Õed-vennad: 3 õde, 1 vend, kaheksakordne tädi

Lemmiktegevus: lugemine, jalutamine, jalgrattaga sõitmine


Lemmikkirjanik: Lauri Sommer

Lemmiksöök: ema tehtud kana-klimbisupp

Lemmikjook: kohv, tee ja vesi

Katja ema on Joosepi õpilase vanaema kass. Pojad sündisid salaja laudas. Alguses taheti need merekooli viia, aga õnneks sai Meremäe kooli eelmine huvijuht õigel hetkel jaole ja võttis nad enda juurde varjupaika. Kui Hanna ja Joosep Katjale järele läksid, oli ta umbes sama suur kui rotipoeg. Nüüd on Katja õige metsik ja aktiivne kiisu, kes meenutab rohkem nugist kui kassi.



Mis seob sind Noored Kooli (NK) organisatsiooniga?


Eelmisel aastal kandideeris mu elukaaslane Joosep NK programmi ja osutus valituks. Ma teadsin, et tema jaoks on tulemas kaks intensiivset aastat. Tahtsin sellest kõigest rohkem teada, et paremini mõista, mida ta läbi elab. Nägin kuulutust, kus NK turundusjuht Maris otsis Tartusse värbamiskoordinaatorit, kes korraldaks ülikoolis üritusi, teeks loengukülastusi ja oleks NK käepikendus Tartus. Turundus ei ole küll otseselt minu teema, aga ma mõtlesin, et see oleks ikkagi hea kogemus. Mul oli kandideerimise osas hea tunne ja ma sain selle töö. Noh, see on selline vabatahtlik töö. Hiljem aitasin veel korraldada NK suvekonverentsi. Ja lisaks olen teinud NK-le kommunikatsiooniga seotud asju. See töö ei nõudnud just samasugust panust nagu palgatöö, see on pigem loominguline, aga mul oli selle vastu kirg ikkagi.

Millest tuleb sinu kirg haridusteemade vastu?

Mu ema on õpetaja. Käisin lasteaialapsena tihti emaga koolis kaasas. Ta õpetas siis ühes väikeses maakoolis, kus kõik õpetajad ja õpilased olid omavahel sõbrad. Mul on just maakoolidega seoses hästi hea ja sõbralik tunne, seal on kuidagi mõnusam. Olen palju enda kooliaja peale mõelnud – kui palju oleks NK tüüpi õpetajad võinud seda muuta. Just omavahelise suhtluse asi on hästi oluline. Minu koolis jäi õpetajate ja õpilaste suhtlus väga formaalseks. Ei märgatud õpilastevahelisi halbu suhteid. See teeb mulle ka tagantjärele haiget.

Mida sa muudaksid praeguses koolisüsteemis?

(Vastus tuleb väga kiiresti.) Ma teeksin nii, et ei oleks aineid. Et ei oleks nii, et kolmveerand tundi õpid matemaatikat ja siis kolmveerand tundi eesti keelt. Alternatiiv on projektipõhine õpe – midagi sellist teeb praegu Emili kool Tallinnas. See aitaks noortel vabaneda raamistatud mõtlemisest. Päris elus ei ole ju asjad üksteisest eraldi.

Ma teeksin nii, et ei oleks aineid – see aitaks noortel vabaneda raamistatud mõtlemisest. Päris elus ei ole ju asjad üksteisest eraldi.

Mida on vaja selleks, et päris elus hakkama saada?

Päris elus on vaja tundetaipu, emotsionaalset intelligentsust, loogilist mõtlemist, suhtlemisoskust, koostööoskust. Päris elus hakkama saamiseks on vaja seda, et sa saad iseendast aru ja saad teistest aru. On vaja, et sa oskaksid ennast kuulata ja oskaksid teisi kuulata.

Kas sa näed ennast tulevikus õpetajana töötamas?


See on üks asi, mida ma kindlasti tahaksin teha. Mulle on tähtis, et õpilastel tekiks ainega inimlik side. Et ei oleks nii, et eesti keel on seotud ainult selle „mutiga“, kes klassi ees midagi räägib. Et need komad ei oleks seotud ainult selle „mutiga“, vaid et seal oleks mingi laiem seos terve maailmaga. Jah, ma tahaksin küll õpetada, aga võib-olla paari-kolme aasta pärast. Ma ei suuda ennast veel piisavalt tõsiselt võtta, kuidas saaksid siis õpilased mind tõsiselt võtta.

Kirjelda ühte meeldejäävat hetke seoses Noored Kooliga.


Värbajana tegin loengukülastusi. See tähendab auditooriumi ette astumist ja seitse minutit NK tutvustamist. Loengukülastuse pärast olin alati kõige rohkem närvis. See on esinemine. Sind hinnatakse sinu rääkimisoskuse alusel. Keegi võtab NK ideest kinni just seetõttu, et sa oled seda osavalt esitanud. Sel päeval, ajalootudengite ees rääkides, oli mul hullult hea minek. Ma tundsin, et ma valitsen lauset, mida ma parasjagu ütlen. Mitte midagi ei läinud lappama. Rääkisin kiiresti, ladusalt, tegin nalja. Viimane on minu puhul haruldane, kui ma olen närvis, siis ma ei saa nalja teha ega saa naljast aru ka. Nägin, kuidas inimeste silmad läksid särama – vau! Selline äge asi! Päriselt ka või? Loengus oli 24 inimest. Kuus neist märkis, et tahavad NK-st rohkem kuulda. See oli megahea tulemus! Tavaliselt on see võib-olla üks-kaks. Õppejõud lisas omalt poolt ka mõne hea sõna. Ja siis ma mõtlesin: “Jess! See on kõige ägedam töö maailmas” Kui ma loenguruumist ära läksin, siis tundsin ennast nagu mingi superstaar, kõik vaatasid mind.

Aga milline õppetund seoses NK-ga on sind kõige rohkem mõjutanud?

NK on avanud mu silmad erinevatele võimalustele. Olen kuidagi loomulikult jõudnud asjadeni, mida ma aasta tagasi ei oleks teinud, sest oleksin kartnud ebaõnnestuda. NK on andnud mulle enesekindlust just selles osas, et kuigi ma kardan, et midagi võib valesti minna, siis ma ikkagi võtan ette.

NK on andnud mulle enesekindlust just selles osas, et kuigi ma kardan, et midagi võib valesti minna, siis ma ikkagi võtan ette.

14408014_1369578019734239_908704274_o

Ja ma ei ole kunagi varem näinud, et ühes organisatsioonis oleks nii palju säravaid päid. Kõigil on nii selge see, miks nad seda teevad. Siht on silme ees. Ühine eesmärk. Ma ei ole üheski teises organisatsioonis kohanud nii tugevat missioonitunnet. Ja see on orgaaniliselt inimestes sees. Mitte nii, et teen lihtsalt samasuguse näo pähe. Ma olen nendelt inimestelt, kellega NK-s töötan, palju õppinud. Kogu aeg on lootust. Kogu aeg on järgmised sihid silme ees.

Mille vastu sa veel elus kirge tunned, kui jätta haridustemaatika kõrvale?

Näiteks täna sai minu õe koer kutsikad, õde saatis mulle pildi ja ma hakkasin selle pildi peale suurest rõõmust nutma. Ma juba nii väga ootasin, et millal need kutsikad nüüd tulevad. Nad olid nii väiksed! Oooo! Uus elu! Nii armas!!! Kuule, kas sa ei taha koera võtta? Need on sellised väikesed, nad ei kasvagi väga suureks!Üldiselt meeldivad mulle sellised asjad, mis on minu enda kultuuriruumist täiesti väljas. Jüri Homenja, Alo TV. Ma ei ole kunagi isiklikult selliste minu jaoks metsikute kultuurinähtustega kokku puutunud ja seda põnevamad seed tunduvad!Hanna Linda on käinud kunstiklassis. Loengutes ta vahest kritseldab ja enamasti tulevad välja suurte ninadega inimesed.

Mis on sinu jaoks elus kõige tähtsam?

(Naerab.) Ma tean küll. Iseendaga rahujalal olemine.

Mis on ühe suhte juures kõige tähtsam?


Teise inimesega rahujalal olemine. See tähendab, et teist tuleb aktsepteerida. Päriselt mõista.

Mis sind elus käivitab? Mis sind lükkab kodust välja minema?

Seda küsin ma iseendalt iga päev. Nälg. Kogemuste järele. Ma tunnen iga hetk midagi uut ja võin iga tund olla erinevas meeleolus. See on natuke kurnav. Aga kui ma kõnnin looduses, kui ma vaatan metsasihti; kui ma leian mingi uue koha enda linnaosas, kus ma varem käinud ei ole, siis see mõjub mulle nii nagu mõnele inimese narkotripp. Selling „nälg“ lükkab mind tagant.

Milline on sinu suhe loodusega?


Mulle meeldivad maastikud, mis on inimese poolt „ära rikutud“. Näiteks kui seal on vanad majad, vanad üksikud tehasehooned, mida keegi enam ei kasuta. Kultuursed maastikud, mis enam ei ole kultuursed, kuna loodus on üle võtnud. Seal, kus ma lapsena elasin, olid vanad kolhoosihooned ja betoonplokid, mis suvaliselt vedelesid. Keset põldu. Mu praeguse maakodu juures on vanad kalakasvatuse hooned, suured basseinid, mis on puid täis kasvanud. Eile, kui ma seal jalutamas käisin, leidsin suure astelpajupõõsa. Seeme lendas ja põõsas hakkaski kasvama! Täiesti suvalises kohas. Keset betooni. Nii suured marjad! Sellised asjad mulle meeldivad. Ootamatused. Looduses. Teravdatud taju tekib siis, kui näen, et keegi on seal enne olnud ja üritanud mingit korda luua, aga see kord on ammu käest ära läinud.

Milline on maastik sinu sees? Kas sa seal üritad ka korda luua? Kas seal on ka tehasehooned, millest kasvavad läbi astelpajupõõsad?

(Vajub mõtteisse.) Jaa. Jaa. Just. Vist sellepärast mulle meeldivadki sellised maastikud. See peegeldab midagi minu sees. Tihtipeale tahaks endas mingit suuremat korda luua. Vahepeal õnnestub ja vahepeal ei õnnestu. Tahaks, et see rohkem õnnestuks. Tahaks, et ma oskaks oma mõtteid niimoodi juhtida, et saaksin elada just nii nagu ma tahan elada. Aga kogu aeg jääb nagu midagi puudu… Ja ma otsin kogu aeg seda puudujäävat osa…

Kas on veel midagi tähtsat, mida sa tahaksid just praegu öelda?

Elus ei ole lõplikke tõdesid ega suuri lahendusi. Asjad ei ole mustvalged. Igal asjal on kaks poolt. Ja isegi mitte kaks vaid miljon-triljon poolt. Inimesed otsivad oma elus mingit ühte suurt lahendust, aga tegelikult koosneb elu erinevatest tükkidest. Me ei saa kogu maailma ühe asjaga ära päästa, ja me ei saa ka iseennast ühe kindla asjaga ära päästa. Kas on üldse päästmist vaja? Kas on üldse võimalik midagi päästa? Äkki peaks leidma hoopis mingi teise küsimuse, millele vastata?Kõige olulisem on see, kui igaüks teeb lihtsalt seda, mis talle rõõmu valmistab. Mõnikord omistatakse tegevustele liiga suuri väärtusi. Kõige suurem väärtus on selles, kas inimene on teise vastu lihtsalt hea ja sõbralik ja kas ta soovib talle head. Ma pean seda endale kogu aeg meelde tuletama.Marianne Liiv
, Noored Kooli kommunikatsioonivabatahtlik