Margot Möller – aus ja õiglane nagu professor McGonnagall

Margot on õppinud üldkeeleteadust ja olnud DD Akadeemia programmijuht. Nüüd kuulub ta Noored Kooli (NK) 10. lendu ning õpetab Ilmatsalu põhikoolis eesti keelt. Igal teisel nädalavahetusel sõidab Margot Tartust Tallinnasse NK koolitustele. Selleks, et ulaelu vähe põnevam oleks, mõtles Margot koos teiste mittetallinlastest lennukaaslastega välja omalaadse bingo, kus on kirjas kõikide lennukaaslaste nimed. Kes kõige rohkem erinevate inimeste juures ööbinud on ja esimesena väljad täis saab, see võidab. Hetkel juhib tabelit Margot. Aga mis ta veel teeb?

Kuidas jõudsid otsuseni Noored Kooli programmi kandideerida?

See otsus sündis mu peas umbes kolme aasta jooksul, alates sellest hetkest, kui Indrek (Lillemägi, 7. lennu vilistlane, elukaaslane – toim.) esimest korda baka lõpus ütles, et ta kavatseb kandideerida. Alguses tundus see mulle väga kahtlase mõttena. Esiteks oli see minu jaoks jaoks liiga suur plaan – sa teed kaks aastat täiesti teistsugust asja. See oli näis liiga suure elumuutusena ja ma ei olnud tol hetkel üldse sellises kohas, kus ma oleksin ise midagi taolist teinud. Programm tundus võõras ka sellepärast, et olin kuulnud neid lugusid, et konkurss on hästi suur ja sisse saab üks inimene kaheteistkümnest ja nii edasi.

Aga see idee köitis sind?

Jaa, see idee köitis mind. Ma nägin, kuidas Indrek nende kahe aasta jooksul tugevamaks ja targemaks muutus. Ja ka vastupidavamaks selle suhtes, mida ta elus suutis teha, milliste raskustega ta suutis silmitsi seista. Teisalt muutus ta suhtumine inimestesse – ta ei mõistnud kedagi hukka ja alati otsis põhjuseid inimeste käitumise taga. Mulle tundus, et ma tahan ka selline olla. Aga sellegipoolest täitsin kandideerimisankeedi ära alles kevadise kandideerimisperioodi viimase päeva õhtul. Ma ei tahtnud loobuda oma senisest tööst DD Akadeemias, mis mulle väga meeldib, aga ma tahtsin saada tugevamaks ja targemaks. Olen juba tükk aega mõelnud, et mõistlik on oma eluplaane teha selle järgi, mida ühiskonnas kõige rohkem vaja läheb. Ühel hetkel sain aru, et ma ei suuda olla see inimene, kes teeb olulisi asju, kui ma i s e targem, tugevam, vastupidavam ja võimekam ei ole.

Olen juba tükk aega mõelnud, et mõistlik on oma eluplaane teha selle järgi, mida ühiskonnas kõige rohkem vaja läheb. Ühel hetkel sain aru, et ma ei suuda olla see inimene, kes teeb olulisi asju, kui ma i s e targem, tugevam, vastupidavam ja võimekam ei ole.

Kas programmis enda juures on olnud midagi hoopis teistsugust, kui sa enne ette kujutasid?

Ma enam-vähem teadsin, mis hakkab välja kujunema, aga kui me oma lennuga kokku saime, siis oli väga raske ette kujutada, et need 23 võõrast inimest saavad mulle lähedaseks. Vaatasin neid inimesi ja mõtlesin, et ma põhimõtteliselt tean, et just nendega saamegi oma grupiks, aga mõni tundus nii võõras, nii teistsugune.

Selles, kuidas te lennuga NK suvekonverentsil pidu planeerisite, oli teie vaimu hästi näha. Tundub, nagu sel aastal oleks teid lisaks kõigele muule komplekteeritud ka selle alusel, kuidas te omavahel kokku klapite. Mulle tundub, et te kõik olete natukene sarnased, aga samas ka piisavalt erinevad inimesed. Või mis sa arvad?

Ma ei tea, ilmselt see nii on jah. Ma ei osanud seda alguses näha. Me oleme nii erinevad, aga miskipärast see kõik kokkuvõttes ikkagi toimib. Need inimesed, kes tundusid alguses minu jaoks kõige võõramad, on just need, kes on kõige sarnasemaks osutunud.

Ettevalmistus andis sulle mingid ootused, kuidas sa õpetama hakkad, milline on kool ja millised on õpilased ja klassid. Milline on tegelikkus?

Mitte et programm oleks mulle valesid ootuseid andnud, aga siiamaani juhtub mul midagi sellist, et enda arvates olen õpilastele täiesti loogilise ülesande andnud ning tundub, et kõik võiks hästi minna, aga siis selgub, et see on õpilaste jaoks täiesti teine maailm. Siis ma mõtlen, ahah, niimoodi ei saa, teinekord tuleb teisiti teha. Klassi oskuste ja võimetega kohanemine on keeruline – see, mis minu jaoks on loogiline, pole nende jaoks loogiline, ja vastupidi. Olen saanud teada, kuidas mitte ülesandeid anda.Tegelikult olin raskemaks valmistunud. Arvasin, et õpilased ei taha mitte kunagi mitte midagi õppida ja võitlevad muudkui vastu kõigele, aga tegelikult päris nii hull ei ole. Nad ikkagi tahavad õppida. Ka need, kes ei taha tunnis kaasa teha, kes ütlevad, et pole kunagi tunnis kaasa teinud ega ühtegi raamatut lugenud, võib-olla isegi nemad tahavad õppida.

Kas sa oled oma mõju selles osas juba näinud?

Väga väikest, aga mingis mõttes võib-olla küll. Mulle tundub, et see, kui ma suhtlen nendega teistmoodi, kui nendega on varem suheldud, on erinev. Kuigi mu kool on väga tore, siis mulle tundub, et kui õpilane mingis olukorras n-ö halvasti või provotseerivalt käitub, aga ma olen hästi rahulik ja küsin, mis teda häirib, siis on see õpilase jaoks ootamatu. Isegi, kui ta kohe ei rahune, siis ta korraks ikkagi käitub teisiti, leiab ennast ootamatust olukorrast.

Kui õpilane käitub mingis olukorras n-ö halvasti või provotseerivalt, aga ma olen hästi rahulik ja küsin, mis teda häirib, siis on see õpilase jaoks ootamatu. Isegi, kui ta kohe ei rahune, siis ta korraks ikkagi käitub teisiti, sest ta leiab ennast ootamatust olukorrast.

Kas sinu koolis on mõnus õpetajatevaheline dünaamika?

Meil on päris hea jah. Koolis on 22 õpetajat ja kõigiga saab suhelda. Õpetajate toas on üldiselt rõõmsad jutud, tehakse nalja ja nii, kuigi praegu eelistan ma pigem õpilastega suhelda. Hängin koridorides ja räägin õpilastega. Meie kooli juhtkond on väga mõistlik – nende väärtused langevad kokku NK väärtustega. Lausa imelik on, et ma ei lähe kooli suurt muutust tooma, ma lähen ellu viima seda, mida juhtkond nagunii tahaks, sest nemad on väga õpilasekesksed. Liiga lihtne tundub! (Naerab.)

Maakohtades tulevad sotsiaalsed probleemid palju kergemini esile kui linnas. Kas Ilmatsalus pole midagi sellist?

Me just rääkisime ühel koolitusel sellest ja ma pean tunnistama, et ma ei tea. Mulle tundub, et meie koolis ei paista väga suuri sotsiaalseid probleeme silma, aga tegelikult ei saagi pealtvaadates aru. On küll käitumisprobleemidega õpilasi ja tõenäoliselt pole neil elus väga lihtne olnud.

Kuidas selliste õpilastega suhelda?

Ma ei ole kindel, mis on õige. Üldiselt olen üritanud võimalikult rahulik olla ja võimalikult palju kuulata. Mulle tundub, et hästi on läinud nende õpilastega, kes ise tahavad suhelda, kellega ma vahetunnis mingit muud juttu räägin, sest nendega saan ma tunnis palju rangem olla.

Kas sellepärast, et nad ei võta sinu rangust nii isiklikult?

Jaa, just. Ma võin tunnis range olla ja nemad mõtlevad, ahah, praegu on nii, ja vahetunnis teeme jälle nalja. Aga osade õpilastega on raskem.

Räägi mõnest koolitunnist või -päevast üks lõbus juhtum.

Ühel päeval andsin seitsmendale klassile ülesande, kus pidi etteantud sõnu lausetesse ära jagama. Iga sõna ühe korra. Üks õpilane ütles, et tal on valmis, ma vaatasin ta töövihikusse ja ta oli pooltesse lahtritesse ühe ja sama sõna kirjutanud. Ta ise ka naeris, et paremini ei osanud. Mina oleksin ehk pidanud pahandama, aga ma lihtsalt naersin.

Kogu aeg räägitakse eesti haridusprobleemidest, aga mis on meie haridussüsteemis hästi?

See on hästi, et enamik õpilastest ikkagi käivad koolis ja enamasti õpivad ka midagi. Tulemused on üldiselt head, koolid on olemas ning majad korralikud. See on iseenesest kiiduväärne. Neid asju nimetades tulevad muidugi probleemid ka välja. Enamik õpilasi lõpetab küll põhikooli, aga mõned ei lõpeta. Minu Tartu lähedal asuval koolil on kõik hästi, õpilased teavad, et nad saavad pärast põhikooli suhteliselt lihtsasti kutsekasse või gümnaasiumisse minna. Tore on, aga kõigil ei ole niimoodi. Häid asju välja tuues peab meeles pidama, et ei tohi üle sõita nendest inimestest, kellel pole koolis hästi.

Kui sa praegu õpetaja ei oleks, siis mida sa teeksid?

Kui ma ei oleks õpetaja, siis ma tõenäoliselt oleksin rohkem seotud kodanikuhariduse ja DD Akadeemia programmiga ning tegeleksin kaudselt ikkagi inimeste arendamisega.

Kas sa oled alates koolipõlvest ühiskondlike teemadega lähedalt seotud olnud või see on viimaste aastate teema?

Olen asjaga seotud olnud sellest ajast saadik, kui DD Akadeemiasse läksin, enne seda ma selliseid asju ei teinud. Õppisin üldkeeleteadust ja tegelesin hobidega. Kui magistri alguses DD Akadeemiaga liitusin, siis see avas mu jaoks täiesti uue maailma. Siis hakkasingi mõtlema selle peale, et ma ei saa oma eluvalikuid teha millegi muu kui selle järgi, mida on päriselt maailmale vaja. Praegu tundub see kõik nii ilmselge – kas siis kõik ei mõtlegi niimoodi?

Kui magistri alguses DD Akadeemiaga liitusin, siis see avas mu jaoks täiesti uue maailma. Siis hakkasingi mõtlema selle peale, et ma ei saa oma eluvalikuid teha millegi muu kui selle järgi, mida on päriselt maailmale vaja. Praegu tundub see kõik nii ilmselge – kas siis kõik ei mõtlegi niimoodi?

Kas sinu ülikooliharidus on aidanud sul olla parem õpetaja?

Seda kindlasti. Minu ülikooliharidus on mulle õpetanud seda, et asjadesse tuleb süveneda. Kuigi vahepeal tundub koolis, et millessegi süübida eriti ei saa – iga päev on kontrolltööd, tunnid – aga oma õpilaste tundmaõppimine ja pikaajaliste plaanide tegemine nõuab süvenemist ja see on humanitaaria üks osa. Ma üritan teha nii, et mu õpilased õpiksid ka süvenema… (Naerab.) Esialgu on sellega natuke keeruline.

Kas lisaks sellele, et sa oled õpetaja ja osaled DD Akadeemia tegevustes, on sul veel mingi tegevus, milleta sa elus ei püsiks või mis sind muidu koos hoiab?

Kaks olulist tegevust on söömine ja tantsimine. Ma ei tegele kummagagi neist väga püsivalt, aga pärast seda, kui ma enam hobikorras tantsimisega ei tegele, tundub mulle, et ma tantsin palju rohkem. Ma leian palju rohkem kohti, kus on – või ei ole – muusikat ja kus saab tantsida. Tantsimine on metafoor kogu elule – sa kas tantsid või ei tantsi.

Kuidas oma pähe rohkem ruumi juurde tekitada?

Ma arvan, et kõige paremini saab pähe ruumi tekitada lugemise kaudu. Kirjutamise kaudu ka. Mulle meeldib see mõte, et kui sa loed erinevaid tekste, eriti luuletusi, siis tekstis olevad kujundid loovad su pähe mööbli. Kui mööbel on peas olemas, on lihtne sinna kõiki muid asju paigutada.

Mulle meeldib see mõte, et kui sa loed erinevaid tekste, eriti luuletusi, siis tekstis olevad kujundid loovad su pähe mööbli. Kui mööbel on peas olemas, on lihtne sinna kõiki muid asju paigutada.

Mis su lemmikraamat on?

Mu lemmikraamat on endiselt Salingeri “Kuristik rukkis”. Ma lugesin seda esimest korda sellises vanuses, kui seda võiks lugeda, ja loen siiamaani.

Mis mõte on sulle sellest raamatust kõlama jäänud?

See ei ole mõte, vaid selline veider tunne, mille abil saab maailma põneva ja keerulisena näha ka siis, kui kõik ei ole hästi. Raamatu peategelane Holden on depressioonis, aga tema keelekasutus ja olek on selle juures kuidagi nii cool ja rikkalik. Raamatus on nii palju lahendamata küsimusi, alustades sellest, et kuhu need pardid tiigi pealt talveks ära kaovad kuni kogu muu maailmani. Aga miskipärast ei ole ma kohanud ühtegi inimest, kellele “Kuristik rukkis” päriselt meeldiks!

Mis sind keeleteadlasena huvitas?

Mind huvitasid kõige rohkem keele ja ühiskonna vahelised seosed. Kuidas keel erinevates ühiskonna osades toimib? Keelesotsioloogia juures hakkaski mind lõpuks kõige enam huvitama ühiskonna pool ning keel ise selle juures pole enam nii huvitav. Kuigi vähemalt selles mahus, milles koolis on keeleõpe, on keel väga põnev. Soovin, et keegi minu õpilastele ei ütleks, et tohite kirjutada vaid ühel ainuõigel viisil. Lihtne on sellisesse kuristikku langeda, aga mina olen algusest peale üritanud oma õpilastega rääkida sellest, et keel on teie oma, tehke sellega, mis tahate, aga te peate seejuures teadlikud olema.

Kirjelda mingisugust õppetundi NK ajast, mis on sind kõige rohkem muutnud!

Olime suvel lennuga Vormsil. Sõitsime jalgratastega sadama poole, et saarelt ära minna. Vihma kallas. Ootasime kohvikus võimalikult kaua, et vihm üle jääks ja me märjaks ei saaks. Lõpuks tuli välja, et vihm ei jäägi järele. Sõitsime ja mul oli nina krimpsus – vihma sadas näkku ja külm oli, üldse hästi ebameeldiv tunne. Minu ees sõitsid Anri ja Svetlana ja nemad olid see-eest väga õnnelikud. Ühel hetkel vaatas muidu vaikne ja rahulik Anri taha ja huilgas: “Jee, selle jaoks me siia tulimegi!” Ja siis ma sain järsku aru, et aa, ma ju saan lihtsalt otsustada, et mulle meeldib see olukord. See, et vihm näkku sajab, võib olla hästi vastik, aga ma võin lihtsalt otsustada, et see on hullult tore. Ma loodan, et mul ei lähe Anri näoilme ega hääl meelest ära.

Riietusid NK suvekonverentsi stiilipeol professor McGonnagalliks. Kas sellel oli mingi kindel põhjus, et sa just tema tegelaskuju valisid? Kas oled enda meelest natukene tema moodi?

Ma tahaks olla küll McGonnagalli moodi. Ta oli üks mu lemmikuid – ta oli väga sõbralik ja austas õpilasi, aga samas oli ta konkreetne. McGonnagall oli Sigatüüka parim õpetaja, kuigi see oli veider, et ta ütles seitsmendas osas, kui lahing peale hakkas, et kõik Slytherini õpilased lähevad keldrisse luku taha, sest me ei tea, kas nad on meie poolt või meie vastu. See oli kõige kahtlasem hetk terves raamatusarjas. Muidu oli ta aus ja õiglane õpetaja.Hanna Linda Korp, Noored Kooli kommunikatsioonivabatahtlik