Väljakutsetes peitub võlu

Mis on Sinu lemmikkuu? Võin kihla vedada, et mitte november. Kõle kaamos! Päike paistab korra kuus ja siis oled ka tööl! Koolivaheaeg sai just läbi ja järgmiseni on... misasja, KAHEKSA nädalat?!

Statistika põhjal olevat alustaval õpetajal kõige raskem just novembri lõpu poole. Pean tõdema ja igaks juhuks ka üle vasaku õla sülitama, et minu sügisene madalhetk oli juba enne vaheaega. Korraks tundus, et kõik trikid on juba varrukast võetud ja kuidagi ei toimi asjad nii, nagu peaksid. Paar puhkepäeva hiljem selgus muidugi, et ka õpilastel oli õpetajast puhata vaja ja esimesed vaheajajärgsed nädalad on möödunud laineharjal!

Õpetan Kuusalu Keskkoolis 5. ja 6. klassi õpilastele eesti keelt ja kirjandust. Kohtun iga päev umbes 80 särasilmaga, kelle hulgas on nii neid, kes mulle alati patsu löövad, kui ka neid, kes saabuvad klassi tunnikella viimase kõlinaga. Olen õppinud tundma enamike enda õpilaste iseärasusi ja “töötlen” neid järjepidevalt enda mitte-nii-hea huumorisoonega.

Kui võrdlen enda tunde enne ja pärast sügisvaheaega, siis tunnen, et suurim erinevus on loomingulisuses. Septembris ja oktoobris läks põhirõhk sellele, et üldse jõuaks tundide ettevalmistamise ja ise samal ajal õppimise kõrvalt hinge tõmmata ja koolivälist elu nautida. Nüüd, novembris, on aega tundidesse pikkida kõiki neid vahvaid meetodeid ja mänge, mida ka Noored Kooli koolitustel katsetanud oleme. Selliseid tunde on lausa lust ette valmistada ja olen veendunud, et neist on päriselt kasu!

Üks mu lapsepõlve lemmikraamatuid oli Eleanor H. Porteri “Pollyanna”. See rääkis loo tüdrukust, kes vaatamata raskustele mängis igal võimalusel enda rõõmumängu. Mängu eesmärk oli iga asja juures leida miski, mille üle rõõmu ja tänu tunda. See ei olnud alati lihtne, aga mängu võlu peitubki keerulisuses. Katsun endale alatihti ka õpetajatöös meelde tuletada seda, et oleksin tänulik nii naeru kui ka raskete hetkede üle.

Mõni päev võib ju olla väga kurnav, aga kui päeva lõpus enne kojuminekut lõpuks ometi riputad klassi üles need värvilised kaunistused, mis on pea kolm kuud enda aega oodanud, siis mille üle siin rõõmustada ei ole?! Ja kui õhtul tuleb tänu sellele kurnavale päevale uni juba kell 21, siis tasub viimast võtta ja magada, magada, magada! Seda pean küll tõdema, et uni on mul viimastel kuudel magus! Ja nendel kergetel, peaaegu täielikult õnnestunud päevadel hõljud koju justkui pehmetel pilvedel, mõtled enda 80 õpilasele ja õhkad: “Ma olen õpetaja!”

Ausalt? November pole ka minu lemmikkuu, aga esikolmikus küll. Pealegi, mul on ju novembri lõpus sünnipäev!