Sügis Moostes
Päeviku sissekanne 27.09.19
Eile oli ilus päev. Neljapäev. Minu jaoks nädala viimane päev koolimajas.
Ma ei igatse koolist ära - pigem on lastega tegelemine lihtsalt väsitav.
Ilma 8+ tundi uneta oleksin ma täpselt samasugune nagu need, kes mu klassis. Või piinleks enesekontrolli valudes - surudes alla impulsse, et olla "korralik" ja "eeskujulik" täiskasvanu.
Aga igatahes.
Eile oli ilus päev.
Peale tunde võtsin kohvi ning lihtsalt mõtlesin oma tundidele.
Infoks: harjutan elus ja seetõttu ka klassis teadlikku teadvustamise teadvustamist. St. keskendun alati (kui meenub, märkan ja suudan/oskan) sellele, et ma taipan. Üritan sõita märgatu harjal - alati uuesti ja uudselt. Sest iga hetk on kordumatu.
Ühesõnaga taipan et taipan.
Kogu aeg.
Läbi taipamise olen selles kohal mis on. Ja klassis on. Palju.
(Minu tagasihoidlikus klassis kuni 17 inimest korraga.)
Ja olnud joonud oma kohvi ning mõtisklenud just olnu üle - läksin klassi.
Klassis istusin arvuti taha maha ja kandsin tunnid sisse.
Kandsin tunnid ning koos sellega suutsin anda pea igale lapsele individuaalse mõtte või kommentaari.
Üle koridori toimus klassis klassiõhtu. Näpsasin lahkudes sealt laualt paar krõpsu (luba oli olemas) ning vahetasin paar seda erilist sooja ning isiklikku emotsiooni, mida saab ainult peale tunde teha. Tead küll neid rahulikke hetki koolimajas peale igapäevamelu.
Ja koju sõites paistis päike. Oli soe sügisõhtu hakk.
Ma tundsin, et täna oli minust kasu.
Eile oli ilus päev.
Vaikus ja rahu sünnitavad ilu.
Igaviku laotusesse -
vaikus ulatab käe.
Eemal kauge kumin,
kaugemaks jääb.
Lehtede sahin
meenutab tuult.
Akordioni viis,
kaunistab veel.
Vaikusest ja vaikusesse,
sünnib rahu.
25.09.2019 Mooste
Tekst originaalne - piltide autorite kontakti küsida.