Vanadus ei kindlusta tarkust, noorus ei kindlusta innovatsiooni

Tihti kohtan arusaama, et kui inimene on üle teatud vanuse, on ta kohe kindlasti tark ja kogenud. Samamoodi kohtan ma üpris tihti arusaama, et kui inimene on elanud alla teatud vanuse, siis on ta kindlasti uuenduslik, tehnikatark, täis ennekuulmatuid ideid. Justkui need omadused välistaksid üksteist. Kui oled vana ja tark, siis ei oska sa kindlasti telekat käima panna. Kui oled noor ja uuenduslik, siis ei tea sa kindlasti mitte midagi A.H. Tammsaarest.Kuidas saab vanus defineerida inimest? Noored Kooli inimesed on elav tõestus, et vanus ei mängi rolli milleski muus kui ehk selles, mis numbriga sünnipäevakaarte sulle kingitakse. Mina kui oma lennu pesamuna olen kohanud endast vanemaid inimesi, kes on niivõrd uuenduslikud, et mul hakkab juba natuke kõhe. Kuidas siis mina nii uuenduslik ei ole? Miks minul neid fantastilisi ideid kohe varrukast võtta ei ole? Targad on nad muidugi ka. Ja austan ma neid kohe kindlasti. Kuid mis puutub vanusesse ja innovatsiooni, siis kindlasti ei ole need kaks seotud.Mulle tundub, et üks suurim enesepettus (kui jätta välja „Ma söön ainult ühe koogitüki, siis on ausalt kõik“) ongi „Ma olen selleks liiga vana“. Keegi ei ole kunagi liiga vana. Uued tuuled hakkavad puhuma siis kui nad hakkavad, nad ei vali kas on varahommik või sügav öö. Nii saab ka iga inimene alati midagi muuta, midagi uuendada, kuidagi kaasa aidata. Selleks ei ole vanusepiirangut või vanusekünnist. Ning see on juba fakt, mille tunnistajaks on olnud kogu maailm. Rooma paavstilt ja dalai-laamalt ei küsita: „Ega Te ei arva, et Te muutuste loomiseks liiga vanad olete?“.Samas oli Iqbal Masih vaid 12 aastat vana, kui ta tapeti, olles enne seda aidanud päästa orjatööst vabadusse 3000 last ning pidanud kõnesid samal teemal üle maailma. Me ütleme lapsed ja automaatselt kaasneb sellega „Mina olen suur, ma tean paremini kui laps“. 18 aastat kohtleme me lapsi koolis ja lasteaias kui endast madalamaid. Nad on noored- seega ei saa neil olla ka kogemust ja tarkust. Ning siis, kui kell kukub, on laps järsku täiskasvanu. Mõtleme nüüd korraks: 18 aastat oleme rääkinud kuidas nad on liiga noored, et mõista. Liiga kogenematud, et teha. Liiga vähe õppinud, et teada. Ja siis kui nad on 18 aastat ja üks päev vanad ootame neilt vastuseid küsimustele: „Mis sa oma eluga peale hakkad?“, „Kuhu kooli sa lähed?“, „Kelleks sa saad?“, „Kui palju sa palka hakkad teenima?", „Kus sa elama hakkad?“, „Kas sa maksud ikka maksid ära?“ . Järsku saab iga nende küsimuse vastuseks: „Sa oled nüüd ju suur, küll sa hakkama saad“.Selline mentaliteet peab lõppema. Ei, ma ei ütle, et kõik peaksid oma imikud kastidega tänavale tõstma ja laskma neil elukogenuks saada. Kindlasti mitte. Samuti ei käsi ma laste suhtes edaspidi hoolimatu olla. Armastame ja hoiame neid ikka edasi. Kuid pidev korrutamine lastele, teismelistele, noortele täiskasvanutele, et sa ei peagi teadma, sa oled veel nii noor ja sa ei peagi kogema, küll sa jõuad ja sa ei peagi otsustama, ma otsustan sinu eest, viib meid selleni, et need samad lapsed on täiskasvanuna eksinud suures maailmas, kus nad mitte midagi teha ei oska.Veel enam, läheb väga kaua aega enne kui nad endasse uskuma hakkavad ja oma täispotentsiaali avastavad. Kui 18 aastat inimesele rääkida, et sa ei saa ise hakkama, siis võtab vähemalt poole sellest ajast, et inimene usuks, et ta saab ise hakkama.Õpime andma vastutust. Usume, et nad saavad hakkama. Laseme neil otsustada. Kasvõi selle üle, millises huviringis nad käia tahaksid. Nad on ju ikkagi inimesed, täpselt samamoodi nagu kõik täiskasvanud. Lisaks oskavad lapsed olla tunduvalt hoolivamad, avatumad, sallivamad, rõõmsameelsemad ning aktiivsemad kui enamus täiskasvanuid. See tulenebki ehk sellest, et nad ei ole veel „vanad ja targad“. Kas ei ole just loetletud omadused need, mida me loodame oma ühiskonnalt? Võtkem lastelt need kargud ja laskem neil joosta. Jookskem koos nendega.Ning me ise võiksime vahepeal selle „vana ja tark“ mõtte peast visata ja olla hoopis noored ja uuenduslikud. Ning uuenduslikult kuulata endast mõnda nooremat ning näha seda tarkust, mis neil on. Tegelikult on ju igal inimesel mingi oma tarkus, millest õppida. Mina näen seda nii: su kõrval ja ümber on elus raamatud, lugudega, tarkustega, kogemustega. Mõned on nahkköites ja lõhnavad raamatukogude järgi. Mõned värviliste pehmete kaante vahel ja trükikojast alles tulnud. Ole hea ja loe neid.