Ootan ja ...

Augustikuu algus tähistab ühtlasi minu jaoks ka lähenevat sügist. Sügisega kaasnevad aga uus töökoht, uus väljakutse ning ka mitmed ootused.

Nüüdseks on ka minul, pärast pikka teed, olemas kool, kes mind septembrist enda hõlma alla võtab. Rääkides sellest, mida ma oma uuelt töökohalt, ehk koolilt, ootan, võin rõhutada mitmeid olulisi asju, mis ma arvan puudutavad paljusid teisigi õpetajaid. Kool võiks ju olla koht, kus me saame jagada kolleegidega õpetamisega seotud (kuid miks mitte ka isiklikke) muresid ja rõõme, paik, mis toetab lennukaid ideid, kuidas kogu õppimisprotsessi kaasahaaravamaks, innovaatilisemaks ja kasulikumaks muuta. See võiks olla koht, kus andestatakse apsud ning toetatakse õpetaja enesearengut. Ja eelkõige inspireeriks ja oleks eeskujuks nii õpilastele kui ka kogukonnale laiemalt.

Kõik need mõtted on ilusad ja vajalikud, kuid samas on minu meelest nendest isegi tähtsam teadmine, et puhtalt ootuste paika panemisest ei piisa. Kohustust meie seatud soove täita ei saa me panna koolile, õpilastele ega mitte kellelegi teisele peale iseenda. Pigem tuleks siinkohal mõelda, mida saan teha MINA, et minu soovid ja ootused täituksid? Vaid meie ise saame olla need, kes nende täitumise suunas tööd teevad. Just seetõttu tasuks enne sügist ootused seada hoopis realistlikeks eesmärkideks, mille saavutamisest rõõmu tunda!